Uuringu autorid märgivad, et USA-s, Kanadas ja Euroopa riikides ohutuks peetavad vees leiduva soola piirmäärad pole mereelustiku kaitseks piisavalt karmid. Seetõttu on magevee ökosüsteemide elurikkus ja normaalne talitlus suures ohus, vahendab ScienceAlert.

Uurijad süüdistavad vee soolsuse kasvus tänavasoola, aga ka põllumajandust ja soolakaevandusi. Nad kutsuvad valitsusi üles soolakasutuse järelvalvet karmistama.

Lubatud on liiga palju

California San Diego Ülikooli ökoloogi Jonathan Shurini sõnul on nii Põhja-Ameerika kui ka Euroopa järved ja jõed viimastel kümnenditel tänavate soolamise tagajärjel soolasemaks muutunud. Oma uuringu põhjal märgib Shurin, et loodusele ohutuks peetavate soolakoguste piirmäära tuleks langetada.

Töörühm võttis proove 16 paigast USA-s, Kanadas, Rootsis ja Hispaanias. Uurijad märkasid proovide põhjal, et üha suurem naatriumkloriidi ehk kõige enam kasutatava soola hulk vees oli järvi juba mõjutanud.

Praegu loetakse USA-s ohutuks 230 milligrammi kloriidi liitri vee kohta ja Kanadas 120 milligrammi liitri kohta. Isegi nendesse piiridesse jääva soolsuse juures oli järvedest kadunud märkimisväärne kogus zooplanktonit ja lisandunud vetikaid. Euroopas kehtivad piirmäärad olid enamasti veel kõrgemad.

Zooplankton on kalamaimude peamine toiduallikas ja selle nappus annab hoobu kalade arvukusele. Pea kolmes neljandikus proovivõtukohtadest oli üle poole kohalikust zooplanktoni asurkonnast hukkunud isegi lubatud soolakoguste juures.

Nagu öeldud, kui zooplankton kaob, saavad vetikad eluruumi juurde. Kanada Queeni Ülikooli ökoloogi Shelley Arnotti sõnul võib vetikarohkus järvevee sogasemaks muuta. See võib mõjutada omakorda ka järve põhjas elavaid organisme.

Arnott lisab, et kui zooplanktoni kadudes hakkavad vetikad vohama, võib see muuta järve ökosüsteemi nii palju, et muutuda võivad ka järve pakutavad ökosüsteemiteenused. Täpsemalt jäävad löögi alla puhkamisvõimalused, joogivee kvaliteet ja kalastuskohad.

Tõsiasi, et uurijad said 16 proovivõtukohas sarnased tulemused, osutab, et mure on olenemata kohalikust pinnamoest, maakasutusest ja veekeemiast kõikjal üks. Kuna sool võib jääda mageveelisesse ökosüsteemi aastakümneteks, on uurijate sõnul oluline peatada selle juurdevool juba eos.

Nad tõdevad, et sool aitab libedatel tänavatel näiteks liiklusõnnetusi ära hoida. Siiski soovitavad uurijad soolamise hüved ja keskkonnamõjud hoolega kaalukausile seada ning arvestada sealjuures ka kliimamuutuse mõju keskkonnatingimustele.

Jonathan Shurini sõnul näitavad uuringu tulemused, et ökosüsteeme mõjutavad ka seni arvatust väiksemad ja praegu lubatud soolakogused. Paraku lähtuvad maailma transpordiametid teede soolamisel praegustest piirmääradest, mistõttu on uurijate sõnul vaja muuta just viimaseid.

Tavalist naatriumkloriidi kasutakse Eesti teedel kuni -10 °C temperatuuri juures. Täpne puistava soola kogus sõltub õhutemperatuurist, ajastusest ja tee laiusest.  Nii võib -7 °C kuni -10 °C juures lörtsikoristuse järel kuluda ühe ruutmeetri peale kuni 70 grammi soola. Teisisõnu oleks seda 7,5 meetri laiusel teelõigul vaja kilomeetri kohta enam kui pool tonni.

Uuring ilmus Ameerika Ühendriikide Teaduste akadeemia toimetistes.