Tulevikku uuritakse mitmel moel. Inimesed, kes järgmise nädala ilma ennustavad või järgmise kvartali majanduskasvu ennustavad, on üks seltskond. Kui on aga tegemist väga erilaadsetest teguritest sõltuvate süsteemidega ja pikemaajalise ajahorisondiga, on ühevariantse prognoosi väljapakkumine kaunis kahtlane tegevus. Olemasolevate trendide pikendamine, aga ka mudelarvutuste tegemine väga väikese arvu teguritega võib viia eksitavate tulemusteni. Selline ennustamine võib olla ohtlik.

Tuleviku-uurijad, need, kes tegelevad pikemate ajaperioodidega, ei taha end tavaliselt lasta hüüda ennustajateks, vaid rõhutavad pigem seda, et tegelevad erinevate võimalike ja meie jaoks oluliste tulevikuvariantidega.

Nad uurivad, mille mõjul ja kuidas võivad need variandid tekkida, mis nad kaasa toovad, millised võimalused neis peituvad jne. Näiteks see, mis võib saada meie tööhõivest, sõltub osaliselt muidugi meist endist, suures osas aga välisteguritest, mida me ei kontrolli. Seetõttu pole võimalik nende toimimist näiteks 10 aasta peale eriti täpselt ette ennustada.

Teise näitena võib tuua robotite kasutamise ulatuse ja tehisintellekti vallas toimuvad arengud. Kas Eestis saab nende tegurite tõttu kadunud töökohtade arv olema suurem või väiksem kui uute töökohtade teke? Ei tea, aga võime olulised variandid n-ö läbi mängida, mis on ohtlik või mitteohtlik, mida me millele eelistame, millisel määral võiks alluda midagi mõjutamisele ning mida saaks ka kõrge määramatuse tingimustes teha, et üldpilti Eesti jaoks soodsamaks keerata? Seda võib nimetada stsenaristiliseks mõtlemiseks.

On muidugi püütud ka väita, et miks sa ikka nii väga ette mõelda püüad, sest kõik sõltub nn mustadest luikedest, ettearvamatutest sündmustest, mida pole põhimõtteliselt võimalik ette näha. Võimalusega, et sellised linnud võivad ka tulla, tuleb muidugi arvestada, aga alati pole need mustad luiged sedavõrd ühemõtteliselt mustad või ainulaadsed, kui neid arvatakse olevat.

Näiteks praegust pandeemiat pole õige mustaks luigeks pidada. Me olime lihtsalt ära unustanud, kui palju erinevaid tõsiseid pandeemiad on varem ka viimaste aastasadade jooksul inimkonda rappinud. Olime tõsise pandeemia tekke millegipärast oma mõtlemisest välja lülitanud ja teinud maailma enda jaoks lihtsamaks, kui see on.

Olen veendunud, et piisavalt suure ja mitmekesise mõtlejate seltskonnaga töötades ning ühendades teadmised ja kaasaegse analüütika loomingulise vaistuga, on võimalik ära näha vähemalt kõige suuremad "elevandid" enne seda, kui need tuppa murravad ja kriis käes on.

Kui mõnda isegi õigel ajal ei näe, suudavad nad koos oma mõtlemist treeninud, mõjujõudude ja seoste nägemise pilti arendanud inimesed ka operatiivselt midagi mõistlikku ette võtta. Seda erinevalt neist, kes on harjunud mõtlema ja tegutsema vaid mingitest jäikadest eeldustest lähtudes.