Ärkamisaja kirjanikud elustasid muinaseestilikud eesnimed

Malev
Malev

Ärkamisajal elanud Eesti kirjanikud aitasid uuesti argikasutusse tuua mitmeid Muinas-Eestis kasutatud nimesid, kuid lõid ka täiesti uusi eestipäraseid nimesid. Eriliselt suur oli selle juures Andres Saali panus, kirjutab Tallinna Ülikooli kirjandusteaduse üliõpilane Eva Kinkar.

Käesoleva aasta 21. mail on põhjust tähistada kirjanik Andres Saali (21.05.1861–23.06.1931) 160. sünniaastapäeva. Saal oli 19. sajandi teises pooles üks tuntumaid ja viljakamaid proosaautoreid, kes andis oma ajalooliste romaanidega olulise panuse ärkamisaegsete eestlaste identiteeti. Kirjandusteostel on mõju meie kultuuriruumile – see on selge. Üks võimalik lähenemisnurk ilukirjanduse ja igapäevapraktikate vahele konkreetsete seoste loomiseks on uurida populaarsetes tekstides esinenud nimesid.

Eestis, aga ka mujal, on nimemood teadaolevalt peegeldanud ajastu vaimu, kehtivat riigivõimu ja rahva üldist meelelaadi. Näiteks tõid sakslased ja taanlased meie nimetraditsiooni religioosse algupäraga eesnimed, mille põhja moodustavad piiblinimed, nagu Anna, Maria, Matthias, ja katoliku pühakute nimed, näiteks Helena ja Nicolaus.

Hiljem nimed mugandusid – näiteks sai Matthiasest Madis – ning tekkisid kõlalt eestipärased, ent põhjalt võõrad laennimed. 19. sajandi lõpus toimus nimekasutuses põhimõtteline muudatus.

Alanud oli rahvuslik ärkamisaeg ja võrdsuseihaluses hakkasid eestlased muuhulgas andma oma lastele eestipäraseid nimesid, näiteks Eha, Hiie, Aap, Tõeleid, Meelik, laiemale kasutuselevõtule. Sellisele tegevusele andsid hoogu lisaks toona populaarsetele kalendritele ka ilukirjanduslikud tekstid. Seoseid on leitud raamatutegelastele antud nimede ja rahva reaalse nimekasutuse vahel, näiteks populariseeris A. Kitzberg nime Maimu, Fr. R. Faehlmann nime Koit, E. Bornhöhe nime Tasuja jne.

Tulles tagasi Andres Saali juurde, võib väita, et sajandivahetuse aegsete autorite seast kasutas Saal oma tuntuimas muistset vabadusvõitlust kujutavas triloogias "Aita", "Leili" ja "Vambola" enim eestipäraseid eesnimesid. Eestipäraste nimedega tegelasi mainitakse teostes tervelt seitse korda rohkem kui võõrnimedega tegelasi, ka nimede osakaal tegelaste seas on eestipäraste nimede poole kaldu.

Esinemissageduse järgi on autori eestipärased eelisnimed Kaupo, Leili, Vaike, Aita, Anno, Vambola, Linda, Imanta, Leida, Lembit(u). Lisaks on Saal kasutanud nimesid Aako/Ako, Aatso, Ahto, Eilard, Elma, Hämarik, Ilo, Koit, Kotkasilm, Maara, Mana, Manivalde, Meeme, Meida, Metsavaim, Paike, Panda, Salme, Taara, Uku, Vahtu, Vahtula, Vane, Vanemuine, Viitso, Winno, Vootele.

Toodud eelisnimedest on taaselustatud muistset päritolu nimed Kaupo, Anno, Imanta ja Lembit(u) – taoliste nimede valikul tugines Saal arvatavasti Henriku Liivimaa kroonikale. Samuti on neid mainitud varasemates kalendrites. Uuemad kunstlikud moodustised on Aita, Linda, Vambola, Vaike, Leida, Leili. Nimed Imanta, Kaupo ja Anno paraku kuigi suurt populaarsust hiljem ei saavutanud, kuigi võib esile tuua, et Kaupo on statistikaameti andmetele tuginedes praeguste lapsevanemate seas, kelle lapsed on vanuses 0–4, tõusvas trendis.

Muistsetest nimedest läks aga laialdaselt kasutusse Lembit(u), mille levikut võib märgata juba 1900. aasta paiku ja mis saavutas 1920.–1940. aastatel tohutu populaarsuse. See on ka igati loogiline, kuna eestipäraste nimede kõrgajaks peetakse 1930. aastaid ja meestenimedele avaldub taoline mõju reeglina aeglasemalt kui naisenimede puhul.

Kuna Lembit(u) esineb nii "Aitas", "Leilis" kui ka "Vambolas", on täiesti võimalik, et nime levik on paljuski Saali teene olnud. Samas on teada, et Fr. R. Kreutzwaldilt pärineb lugulaul "Lembitu" (1885), seega peab Saal arvatavasti Lembit(u) puhul populariseerija tiitlit Kreutzwaldiga jagama.

Kreutzwaldilt pärineb ka "Kalevipojas" kasutatud nimi Linda, mis oli populaarne juba 1915. aasta paiku ja on tänapäevalgi lapsevanemate seas üha laiemalt levimas. Andres Saalile siinkohal nime Linda loomise au omistada ei saa. Küll aga võisid tema teosed selle levikule kaasa aidata. Laialdaselt levisid Saali eelisnimedest 1920. aastatel ka Leili ja Leida. Neist viimane kuulus toona lausa naisenimede esikümnesse. Leili puhul on nime kasutuseletulek samuti loogiline, kuivõrd tegemist on triloogia ühe osa nimitegelasega.

Eestipäraste nimede juurdesoetamisel lähtuti näiteks emakeelsest tähenduslikkusest, näiteks Õie, Laine, Arm, Tuuli. Kasutati ka tuletisi muistsetest eest sõnatüvedest, nagu Kaumeel, Tõivelemb, ja liiteid, näiteks Heldela, Rõõmula, Viisila jms. Ennekõike oli nimevara täiendamisel oluline nimede tunnetuslik eestipärane kõla.

Vaadates Andres Saali enda pakutud nimesid, võib väita, et nimed Vaike, Aita ja Vambola on autori poolt kunstlikult moodustatud ja iga Vaike, Aita või Vambola peaks tundma uhkust oma kõigiti väärika ilukirjandusliku nime üle. Aita ja Vambola on nimitegelastena eestlaste nimevarasse juurdunud. Laia populaarsuse saavutas ka 1920. aastate lõpust 1940. aastateni Vaike.

Kokkuvõtlikult võib öelda, et kuigi väärikat sünniaastapäeva tähistav Andres Saal võib nüüdseks olla suuresti unustusse vajunud, on mõni püsiv jälg temast veel siiski alles. Igaüks meist tunneb loodetavasti mõnd Aitat või Vaiket või on jalutanud näiteks mööda Vambola tänavat.

Kirjanduse olulisust nimede loomisel või populariseerimisel võib täheldada teisteski kultuuriruumides: näiteks on Roald Dahl inspireerinud paljusid Matildade vanemaid, Mark Twain toonud kasutusse eesnimed Sawyer ja Finn, Mihhail Bulgakov populariseerinud Margarita jne.

Jääb vaid üle põnevusega oodata ja jälgida, missugused nimed käesolevast kümnendist üles korjatakse.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: