"Kahe eesnime panemise komme sai alguse just 19. sajandi teises pooles. Varem pandi ikkagi üks nimi," ütleb Tartu Ülikooli värske keeleteaduse magister Anna Edela. Tallinna Ülikooli eesti keele lektor Annika Hussar märgib, et statistika järgi jääb eestlaste seas kahe nimega laste osakaal tänini pigem veerandi ringi. Küll aga näeb ta, et kaksiknimed aitavad säilitada ja tagasi tuua muidu moest läinud eestipärast nimevara.

Mõlemad uurijad on tegelenud eestlaste eesnimedega. Edela uuris oma hiljuti kaitstud magistritöös eesnimekasutust 19. sajandi teisel poolel Lüganuse luteri koguduses. Ta vaatles nii iga nimega ristitute arvu muutusi, sajandi teise poole levinumaid ehk eelisnimesid, nende päritolu kui ka iga uue nime panekuga seotud olnud asjaolusid. Hussar uuris oma kunagises magistritöös aga eestlaste eesnimevara aastatel 1930–1990.

Jaanist Johanneseks

Anna Edela sõnul oli eestlaste nimevalik vähemalt Lüganuse koguduses 19. sajandi keskel suhteliselt kitsas. Näiteks said aastatel 1850­­­–1865 peaaegu kõik tüdrukud endale ühe kümnest eelisnimest. Sajandi lõpuks laienes valik aga märkimisväärselt. "Näiteks 1850. aastate esimeses pooles oli Lüganusel ristituid ühe nime kohta tüdrukute puhul võrreldes 19. sajandi lõpuga umbes kaks kolmandikku vähem ja poiste puhul umbes kolmandik vähem," kõrvutab Edela.

Päritolult olid Lüganusel pandud nimed alguses suuresti laennimed ehk võõrnimede eesti keelde muganenud variandid. Selliste nimede klassikalised näited on uurija sõnul Mari ja Jaan. Olenevalt kihelkonnast hakkas alates 1850. aastatest lisanduma ka laennimede võõrapäraseid variante, mida pandi laennime asemel. "Marist said siis Maria või Marie, Jaanist ja Juhanist aga Johannes," toob Edela näiteid.

Samuti lisandus olenevalt kihelkonnast 1870. ja 1880. aastatel uusi võõrapäraseid nimesid, mida etniliste eestlaste seas enne praktiliselt ei kasutatud. "Need kas ei olnud varem eesti keelde muganenud või ei saanud nende muganditest ametlikke eesnimesid, näiteks nagu Rosalie ja Aleksander," märgib uurija. Vähemal määral pandi Lüganusel ka uusi mugandeid ehk uue võõrapärase nime 19. sajandil eesti keelde muganenud variante. "Sellised olid näiteks Volli, mis tulenes Voldemarist ja Liide, mis tulenes Alidest," selgitab Edela.

Kõik need on tema sõnul paljuski kristlike pühakute, apostlite ja märtrite nimed või viimaste muganenud variandid. "Need levisid Eesti alale Uue ja Vana Testamendi ning eelkõige saksa ja vene keele kaudu. Päritolult on 19. sajandil käibel olnud nimed aga ladina, vanaheebrea, muinaskreeka, saksa ja vähemal määral ka vene, soome, taani ja rootsi päritolu," loetleb ta.

Edela pani tähele, et uuendusnimi pandi pea igal teisel juhul kümnest eesti soost lapsele alguses teiseks või kolmandaks ja alles hiljem esimeseks nimeks. "See võib näidata, et uus nimi võis vajada kohanemisaega, enne kui seda hakati esimese nimena panema," arutleb ta. Samuti oletab ta, et teist ja kolmandat nime väljaspool ametlikke olukordi ei kasutatud. "Tõenäoliselt hüüti juba siis Alidesid Liidedeks," pakub ta, et esimesedki nimed lühenesid kasutuses.

Mitme nime andmine oli 19. sajandi lõpus Lüganusel uurija sõnul juba tavaline, sest kahte nime kandsid rohkem kui pooled tüdrukud ja 40 protsenti poisse. "Linnades, mida on uurinud Annika Hussar 1900. aasta põhjal, olid 80–90 protsendil lastel kaks või kolm nime," lisab ta. Hussar ise märgib, et piirkonniti oli pilt Eestis toona väga erinev. Eestit mõtteliselt kirdest edelasse pooleks jagades pandi kaksiknimesid pigem ida pool, kuid läänes jäädi muu hulgas õigeusu võimaliku mõju tõttu ühe eesnime juurde. "Alalhoidlikuma lääne pool olidki Liisa ja Jaan, aga ida pool olid uued moodsad nimed Elfriede, Iida ja Salme," võrdleb ta.

Ristivanema uhke eeskuju

Anna Edelat huvitas tema töös seegi, millised motiivid ja tegurid olid uute nimede panemisega seotud. "Uurisin Lüganuse uuendusnimesid ehk siis Lüganusel esimest korda esinenud nimesid. Näiteks millal oli Rosalie kõige esimene kasutus," kirjeldab ta. 

Nii märkaski uurija, et kõige sagedamini saadi uue nime panekul eeskuju teist etnilist päritolu elanike nimedest. Seejärel oli märgata seost mõisaomaniku pere nimede ja uuendusnimede vahel ning veidi vähem kohtas ka ristivanemate eeskuju järgi pandud uuendusnimesid. "Kui lapsel juhtuski olema natuke uhkem ristivanem, võidi anda lapsele ka tema nimi," arutleb Edela.

Ristivanema eeskuju komme oli tema sõnul väga levinud terve 19. sajandi. "Näiteks Lüganusel sai ristivanemaga identse nime 19. sajandi teise poole algul üle kolmandiku tüdrukuid ja veidi alla kolmandiku poisse ehk tõesti päris paljud," sõnab ta. Kuna sajandi esimesel poolel oli nimede valik väga väike, oli tõenäosus ristivanema nime saada juba seetõttu suur. Sajandi viimastel kümnenditel sai ristivanema järgi nime aga juba vaid kümnendik lapsi või vähemgi ehk komme oli Lüganusel juba taandumas. "Nimevalik oli siis suurenenud, valiti juba teisi nimesid, aga ristivanemad olid endiselt Marid, Liisud ja Leenud," põhjendab Edela.

Tema uuring näitas veel, et kaudselt võis uuendusnime panekut soodustada ka perekonna enda taust. "Märkasin, et kõige tähtsam oli perekonna vastuvõtlikkus uutele nimedele, sellises perekonnas oli kaks või rohkem uuendusnime saanud last," toob ta esile. Uuendusnimesid võisid vahendada teisest rahvusest või teistsuguse ühiskondliku taustaga ristivanemad või vanemad. "Seda vahekihti iseloomustab teistsugune ja tõenäoliselt suurem suhtlusringkond," märgib Edela.

Kuigi seda Edela oma töös ei uurinud, pakkusid tema sõnul inimestele nimepanekul ideid ka eestikeelsed kalendrid, mis alguses sisaldasid iga päeva juures üht, harva kaht saksa kalendritest pärit nime või nende veidi muganenud varianti. Hilinemisega jõudis kohale ka rahvusliku ärkamisega seotud nimelaine. "Hiljem leiduski kalendrites hästi palju eestipäraseid nimesid ja tõenäoliselt kalendrite kaudu hakkasid need ka levima," seletab Edela. 

Annika Hussari sõnul võib näiteks Mats Tõnissoni koostatud kalendrites esitatut pidada soovitusnimestikeks, mis propageerisid eestipäraseid nimesid. "Nimed ei püsinud seal isegi sama koha peal igal aastal, mistõttu meil ei saanudki nimekalendri traditsiooni kujuneda," tõdeb ta. Sellegipoolest levisid 19. sajandi lõpul soovitustöö mõjul ka eestipärased, kas läänemeresoome tüvedel või Eesti jutukirjandusest tuttavad nimed, nagu Linda ja Salme.

"Sajandi lõpuks oli umbes viis protsenti tüdrukuid Lüganusel eestipärase nimega, aga poistele siis eestipäraseid nimesid veel ei pandud," ütleb Edela, kuid märgib, et eestipärased mehenimed nagu Lembit ja Endel levisid laiemalt alles 1920. aastatel.

Mehenimede mood on aeglasem

"Koos oma riigiga tulid au sisse ka eestlus ja kõik eestipärane, sealhulgas eestipärased omaloomingulised nimed," sõnab Annika Hussar. Vahepeal kasutusest kõrvale jäänud laennimed tulid 1930. aastate lõpus tagasi. "1940. aastatel olid tüüpilised nimed Tiiu ja Rein ehk eestipärased nimed jätkasid natukene veel seal taustal," kirjeldab uurija. Eestipäraste nimede pikk laine võis tema sõnul olla ka alalhoidlik reaktsioon sõjajärgsele olukorrale.

"Alates 19. sajandi lõpust, kogu aeg, kui midagi nimemoes toimub, jõuab see mehenimedesse palju hiljem," osutab Hussar veel. Nii saabus eestipäraste mehenimede kõrgaeg hoopis 1950. ja 1960. aastatel.

Kuigi trendi juured viivad 1930. aastatesse, märkas Hussar alates 1970. aastest suundumust ise uusi nimesid välja mõelda. "Kehtis "ma ise ilutegija" põhimõte, sest eesti nimede klassikat kui sellist võtta polnud ja kõigile lastele ei saanud Jüri ja Tõnu nimeks panna," ütleb ta. Nii hakati mängima nimelõpu liidetega ja moodustati näiteks nimesid, nagu Kaire, Kairi, Kaira, Kairit, Kairen ja nii edasi. 

"1970. aastatest tekivad uued lemmikliited ja tulevad näiteks -lin- või -ka-lõpulised nimed," toob Hussar välja. Nii on Annika ja Monika nii-öelda pärisnimed, aga Reelika või Airika uued tuletised. "Suurel hulgal peale tulnud kunstlikult loodud ja uued võõrapärased nimed ilmselt soodustasid hiljem arusaama, et igaüks võibki nimesid ise meisterdada," arutleb uurija tänapäevale mõeldes. 

Nimepilti mõjutas veel Nõukogude Liidus kehtinud reegel, et kaht nime pannes tohtis neid kirjutada ainult sidekriipsuga. "Umbes 1985. aasta keskpaigast see joonelt katkes ja kahte nime enam üldse ei pandud," meenutab Hussar. Nii said Mari-Liisidest mõneks aastaks Mariliisid. Perekonnaseisuametist öeldi Hussarile toona, et tegu oli uue seadusega, kuid mingit sellist seadust ta ise leidnud pole. "Võib-olla tulid ülevalt poolt mingid suunised ja Eestis täideti neid ülipüüdlikult," oletab ta. Niipea, kui nii-öelda seadus kehtimast lakkas, hakati Mariliise taas Mari-Liisideks parandama.

Nimed vajavad puhkust

"Meie nimemood ei ole moodsas mõttes veel nii pikaajaline, et me saaks sealt suurt midagi välja tõmmata," sõnab Annika Hussar nimemoe kordumise kohta. Eesti praegust nimemoodi hindab ta eeskätt rahvusvaheliseks, kuigi näeb, et lapsevanematel oleks tegelikult huvi eestipäraseid nimesid panna olemas. "Kui Tõnis on vanaisal ja Kristjan isal, siis lapsele enam head eestipärast laenime justkui võtta polegi," ütleb ta piltlikult. 

Varasemad populaarsed nimed pole aga veel piisavalt nii-öelda puhanud. "Huvi on olemas," kordab Hussar: "Näiteks minu jaoks on see märk, et Eva on suure tõusu teinud." Mehenimedest tulevad vaikselt tagasi näiteks omaaegsed eestlaste nimed Andre, Andri, Käsper, Laas, Laur, Laurits, Mikel, Nigul, Pent, Pert, Pärt, Pärtel, Päären, Päärn, Risten ja Ristjan. Üldiselt näeb uurija siiski rahvusvahelises vaates edetabelite ühtlustumist: muljalgi maailmas leiab sealt näiteks Mia, Sofia, Emilia ja Emma.

Kuigi enamik nimesid, kaasa arvatud pikalt populaarsed olnud Martin või Karl, on vahepeal siiski pigem käibelt väljas olnud, leidub Hussari sõnul mõningaid laennimesid, mida pannakse justkui alati. "Kusjuures just kaksiknimed aitavad elus hoida selliseid nimesid, mida üksikuna ei panda, aga siis ühel hetkel taasavastatakse," osutab ta. Näiteks hoiab Hele-Mai alles nime Mai, ja Pille-Riin nime Riin. 

"Kõige parem eesti tüdruku kaksiknime struktuur ongi kaks pluss üks silpi ehk Mari-Liis ja Pille-Riin tüüpi nimed," märgib ta veel. Poiste sage struktuur on täpselt vastupidine: üks pluss kaks silpi, nagu nimedes Karl-Martin või Sten-Erik. Sellistes nimedes pannakse ühe osana sageli vanu talupojanimesid Mart, Jaan või Jaak, mille kõrgaeg on küll möödas, kuid mis jäävad alles.

Uurides statistikaameti kodulehelt, kuidas käib Eestis praegu Lüganusel aastatel 1850–1900 levinuimate nimede käsi, märkas Anna Edela aga vaid üksikuid nimesid, mida enam ei kasutata või on selle kandjaid kõige enam viis. "Kõik ülejäänud nimed on meil veel ilusti kasutusel," tõdeb ta, märkides, et suuremalt jaolt kannavad neid nimesid üle 30-aastased või vanemad inimesed.

Praegu on Eesti populaarseim naisenimi Olga, mida Edela oletamisi kannavad praegu pigem vene rahvusest inimesed. "Samas 19. sajandi lõpus Lüganusel pandi nime Olga väga palju ka eesti soost inimestele," võrdleb ta. Toonastest eelisnimedest leiab tänapäeval kuuendalt kohalt veel Anna ja kümnendalt Maria. "Anna-Maria oligi toona kõige populaarsem nimekombinatsioon ja on populaarne kombinatsioon veel tänapäevalgi," ütleb ta.

Hussar märgib, et möödunud sajandi keskpaigas oli nimedel Anna ja Maria pigem vene nime maine, mis kadus visalt. "Üks vanaema ütles, et kui tema lapselaps sündis aastal 1992 ja sai üheks nimeks Anna, küsiti talt, miks perekond vene nime pani," toob ta näite. Kuigi eestlased on tema hinnangul kõikvõimalikele rahvusvahelistele nimedele väga avatud, siis vene traditsioonilisi nimesid endiselt pigem välditakse.

Praeguse populaarsete nimede esisaja hulgast leidis Edela aga veel terve rea Lüganuse 19. sajandi teise poole eelisnimesid. "Seal on naisenimedest veel Kristina, Kadri, Anu, Liina, Linda, Eva, Mari ja Maarja. Mehenimedest on esisaja seas Jüri, Kristjan, Jaan, Aleksander, Mihkel, Madis, Eduard, Mart ja Anton," loetleb ta. 

Kui eelmainituid kandsid pigem üle 30-aastased ja vanemad inimesed, siis nooremate inimeste, kuni 25-aastaste seas on tänapäeval märgata toonastest nimedest nimesid Marie, Miina, Liisu, Emilie, Paulina või Pauline, Johannes, Gustav, Herman, Jaagup ja Julius. "Kunagi olid need nimed levinud, aga siis vahepeal kadusid ära – sellepärast neid ei ole palju vanemate vanuserühmade seas. Nüüd on need rohkem tagasi tulnud," arutleb ta.

Anna Edela kaitses magistritöö "Lüganuse 19. sajandi teise poole eesnimemuutused" Tartu Ülikoolis eesti keele erialal. Tööd juhendasid Annika Hussar Tallinna Ülikoolist ja Kadri Koreinik Tartu Ülikoolist.