Nime Maverick hakati lastele panema esimest korda peale seda, kui 1950. aastatel näidati USA-s samanimelist telesaadet. Nime tõeline tähetund saabus 1986. aastal, kui välja tuli film "Top Gun". Tänapäeval antakse Maverick nimeks ka tüdrukutele.

Nimi Emma oli Ameerikas äärmiselt popularne 19. sajandi lõpus, aga kaotas oma menu 20. sajandi esimesel poolel kolinal, et 2000. aastate alguses taas üheks kõige sagedamini pandud nimeks tõusta. Nime Linda pandi väga palju 1940. aastate lõpus ja nime Daniel 1980. aastate keskel. Kõigis neis näidetes järgnes populaarsuse tõusulainele samavõrd järsk langus.

Michigani Ülikooli evolutsioonibioloog ja komplekssüsteemide kaasprofessor Mitchell Newberry leidis uues uuringus, et mida populaarsemaks nimi saab, seda vähem tulevased lapsevanemad seda tõenäoliselt lapsele annavad. Sama kehtib koeratõugude kohta: 1990. aastatel väga levinud dalmaatsia koerte populaarsusest on nüüdseks alles vaid kümnendik.

Kergem viis uurida keerukat nähtust

Kaasprofessori sõnul võib imikunimede ja koeratõugude populaarsuse uurimine olla omamoodi lakmuspaber ökoloogiliste ja evolutsiooniliste muutuste mõistmiseks. Nimed ja koeratõueelistused on tema sõnul justkui geenid või organismid, mis võistlevad nappide ressursside ehk siinkohal vanemate ja koeraomanike tähelepanu eest.

Oma töös vaatleb Newberry sagedusest sõltuvat valikut. See on teatud tüüpi looduslik valik, kus kalduvus mingit varianti kopeerida sõltub selle variandi sagedusest või levimusest ega olene selle sisust. Ehk siis, kui inimesed püüaksid mingi omaduse puhul kopeerida kõige levinumat varianti, oleks kõigil lõpuks umbes samasugune omadus. Kui aga inimesed tõrguvad aina populaarsemaks muutuvat varianti kopeerimast, saavutavad nad suurema variantide paljususe.

Newberry sõnul viitavad inimesed teistele inimestele miljonite erinevate nimedega. Samas kasutavad nad näiteks jalgpalli kohta alati üht ja sama sõna. Sõnadel lasub surve ühetaolisemaks muutuda, aga Newberry sõnul näitab tema töö, et nimede paljususe taga peitub hoopis surve sellise ühtlustumise vastu.

Bioloogias on sarnased trendid tavalised, kuid raskesti mõõdetavad ja kirjeldatavad. Küll aga on hõlpsasti teadlaste käsutuses viimase 87 aasta jooksul USA-s lastele pandud nimede täielik andmebaas.

Andmebaasi põhjal püüdiski Newberry mõista, millest sõltub eesnimede panek Ameerika Ühendriikides. Ta leidis, et kui nimi on väga haruldane ehk seda kannab üks 10 000 vastsündinust, kipub see sagedasemaks muutuma kesmiselt 1,4 protsenti aastas. Kui aga nimi on juba väga sage ehk seda kannab rohkem kui üks vastsündinu sajast, väheneb selle populaarsus aastas keskmiselt 1,6 protsenti.

Newberry sõnul on tegu juhtumiuuringuga, mis näitab, kuidas tõusu ja languse tsüklid ise võivad sagedasemaid tüüpe maha suruda ning soosida kirjumat kooslust. Autor selgitab, et kuna inimesed janunevad alati uusima asja järele, luuakse selle tulemusel palju uusi asju. Iga kord, kui uus asi luuakse, seda ka soositakse, mistap muutuvad haruldasemad asjad sagedasemaks ja asurkond mitmekesistub.

Populaarsus tõuseb ja langeb korrapäraselt

Rakendades imikunimede uurimiseks kasutatud tehnikat, uudistasid Mitchell Newberry ja kolleegid ka inimeste koeratõugude eelistusi. Nad kasutasid selleks Ameerika kennelklubis registreeritud tõukoerte andmebaasi. Ilmnes, et tõusu ja languse tsüklid toimivad koeratõugude eelistustes samamoodi kui lastele pandavate moenimede puhul.

Näiteks märkasid uurijad 1940. aastatel hurdabuumi ja 1990. aastatel rotveileribuumi. Tegu on näitega negatiivsest sagedusest sõltuvast valikust või nagu uurijad ütlevad, ühetaolisuse-vastasusest. Teisisõnu, kui millegi sagedus suureneb, eelistatakse seda vähem. See tähendab, et haruldased tõud, mille esindajaid on 10 000 koera seas vaid üks, kipuvad kiiremini popiks saama, kui koeratõud, mille esindajaid leiab iga kümne koera seast.

Newberry sõnul peavad bioloogid neid sagedusest sõltuvaid surveid paljude nähtuste aluseks. Näiteks sõltub neist geneetiline mitmekesisus, immuunpääs (viiruste võime vältida organismi immuunkaitset, toim), nakkuse ja peremeesorganismi suhe, isaste ja emaste enam-vähem võrdne osakaal liigi sees ning isegi erinevate asurkondade arusaam heast seksuaalpartnerist.

Miks meeldivad lindudele pikad sabad? Miks kulub bambusel õitsemiseks nii kaua aega? Miks jagunevad asurkonnad erinevateks liikideks? Kõik need teemad sõltuvad Newberry sõnul eeskätt asurkonna püüdlustest ühetaolisuse poole või tegevusest selle vastu.

Ühetaolisus on liigi sees uurija sõnul vajalik. Näiteks võivad teadlased muuta geenide järjekorda kärbse kromosoomides ilma, et kärbsel sellest midagi juhtuks. Vabas looduses kärbse geenide järjekord aga ei muutu, sest paaritumisel ei sobiks sellise kärbse geenid partneri omadega kokku ja nende järglased ei jääks ellu. Teisalt vajab loodus Newberry sõnul ka ühetaolisuse-vastasust. Kui kõigil inimestel oleks ühesugune immuunsüsteem, oleksid kõik vastuvõtlikud täpselt samadele haigustele.

Elu ongi Newberry sõnul ringmäng, kus vahel on vaja üksmeelseks jääda ja vahel eristuda. Looduslikku valikut on tema sõnul äärmiselt raske mõõta, sest siis peaks teadma, miks terves asurkonnas keegi elama jäi või surma sai. Kuna terveid asurkondi nii täpselt uurida on väga raske, on andmebaasis kajastuvate imikunimede analüüs autori sõnul palju hõlpsam viis täpselt sama nähtust vaadelda.

Uuring ilmus ajakirjas Nature Human Behavior.