Varasel hommikutunnil võib juhtuda, et tuhandetest hakkidest koosnev parv tõuseb korraga puuladvust õhku. Nüüd näitas uus uuring, et enne õhkutõusu annavad linnud üksteisele lahkumissoovist märku. Kui piisavalt suur hulk hakke tekitab oma lennusooviga piisavalt suurt kära, annab see tervele parvele märku, et aeg on õhku tõusta, vahendab BBC News.

Uuringu autori ja Exeteri Ülikooli kognitiivse evolutsiooni professori Alex Thorntoni sõnul pakkus töö haruldast aimdust, kuidas loomad karjakesi otsuseid langetavad. Kui üks lind häälitseb, annab ta sõna otseses mõttes oma hääle õhkutõusu poolt, selgitab Thornton.

Seejärel sõltub parve ühisotsus kahest asjaolust. Esiteks jälgivad linnud helitaset ja teiseks helitaseme tõusmise kiirust ehk crescendo't. Kui kõik parveliikmed konsensusele jõuavad, tõusevad nad tuhandete kaupa keskmiselt viie sekundi jooksul puu otsast lendu. Mida kiiremini helitase tõuseb, seda rutem parv uurijate sõnul õhku tõuseb.

Ühendkuningriigis on talviti taevas tiirutavad tuhandepealised hakiparved omaette vaatamisväärsus. Norfolki krahvkonnas on täheldatud korraga õhku tõusmas ka kuni 40 000 linnust koosnevaid parvi.

Thornton oletab, et kõik hakid tahavad korraga puu otsast lahkuda, sest see võib neid paremini kiskjate eest kaitsta. Teisalt võib lindudel üksteise ligi hoides olla hõlpsam infot vahetada. Näiteks võib üks lind märgata teise lähedal lennates, et too on hästi süüa saanud. Nii saab esimene Thorntoni sõnul järeldada, et teisele tasub hea toidulaua nimel järgneda.

Helil ja helil on vahe

Töörühm kinnitas hakkide käitumise uurimiseks Cornwallis nende pesapuude külge kaheks talveks helisalvestid. Magistrant Alex Dibnahi juhtimisel analüüsisid uurijad siis salvestisi ja võrdlesid neid lindude õhkutõusu aegse heliga.

Oma leidudes veendumaks mängisid teadlased salvestusi ette ka puu otsas istuvatele hakiparvedele. Nad märkasid, et parved reageerisid salvestatud hakikisale ja lahkusid selle mõjul keskmiselt kuus minutit rutem. Kui aga parvedele mängiti ette tuule vilinat, jäid linnud puu otsa. See kinnitas, et hakid reageerisid just liigikaaslaste häältele, mitte pelgalt mürale kui sellisele.

Alex Thorntoni sõnul jääb tulevaste uuringute näidata, kas teisedki linnuliigid niimoodi käituvad. Praeguse uuringu tulemused aitavad tema sõnul teadlastel paremini mõista inimtegevuse mõju loomade asurkondadele. Inimesed tekitavad tema sõnul üha enam valgus- ja mürareostust, mis võib segada loomade omavahelist suhtlust.

Kui suur linnuparv linna või tiheda liiklusega maantee läheduses üksteist hästi ei kuule ja konsensuslikult õhku ei tõuse, võib see Throntoni sõnul mõjutada terve nende asurkonna käekäiku.

Uurimus ilmus ajakirjas Current Biology.