Tartu Ülikooli teadlased Janis Juzefovics ja Triin Vihalemm uurisid, kuidas Eesti ja Läti venekeelne elanikkond kasutab digitaalset meediat, et näidata oma enesemääratlust ja reageerida poliitilistele avaldustele. Nad avastasid, et poliitiliste teemade puhul kasutatakse tihti huumorit teema poliitilise aspekti pehmendamiseks ning selleks, et liikuda kaugemale tavalisest eesti-vene konfliktist.

Nali, karikatuur, väljakutsuv huumor muudab uurijate sõnul sõnumi sisu avatumaks ja massidele arusaadavamaks. Iroonia ja huumor on vahendid eluraskuste ületamiseks ja konfliktsetes situatsioonides kompromissi leidmiseks. Huumor on ka levinud kaitserelv sotsiaalmeedias, eriti poliitilises kontekstis.

Venekeelne elanikkond Eestis

Balti riikide taasiseseisvumisest on möödas peaaegu 30 aastat. Eesti venekeelne elanikkond on üritanud kohaneda eluga uues vabas eesti riigikeelega riigis, kuid Nõukogude aja pärand pakub endiselt riigile lõimumise väljakutseid.

Eesti 2017. aasta inimarengu aruande järgi on ühiskonnas lai rahvus- ja keelepõhine lõhe. Lisaks jälgivad venekeelsed elanikud geopoliitilistel põhjustel ja kohaliku venekeelse meediaruumi nappuse tõttu pigem Venemaal toodetud meediasisu. Sama kinnitab ka Balti venekeelse auditooriumi 2019. aasta uuringus toodud statistika: 65 protsenti Eesti venelastest väidab, et on hästi informeeritud Venemaal toimuvast ning ainult viis protsenti Eesti venelastest ei ole huvitatud uudistest Venemaal toimuva kohta.

Sama uuringu tulemusena kolm neljandikku küsitletud vene keele kõnelejatest peavad Eestit oma kodumaaks, samal ajal kui kuus protsenti peab kodumaaks Venemaad ja veel sama paljud mingit teist riiki. Lisaks väitis 14 protsenti küsitletutest, et neil on kaks kodumaad: kümnel protsendil Eesti ja Venemaa ning neljal protsendil Eesti ja mõni teine riik.

Huumor kui vahend enesemääratluseks ja poliitiliseks diskussiooniks

Janis Juzefovics ja Triin Vihalemm analüüsisid oma empiirilise uuringu käigus valitud Facebooki kasutajate 52 postitust ja nende kommentaare. Fookuses olid vene keelt kõnelevate ühismeedia kasutajate humoorikad postitused ja kommentaarid. Uuringu eesmärk oli vaadata postitajate ja kommenteerijate tehtud nalju kogukonna kaheks grupiks jagunemise kohta konkreetses poliitilises kampaanias.

Uuringus käsitleti Eesti 200 erakonna 2019. aasta valimiskampaaniat. Kampaania raames olid Tallinna ühistranspordi peatustesse ilmunud ühiskonda poolitavad eesti- ja venekeelsed plakatid kirjaga "Siin ainult venelased" ja "Siin ainult eestlased".

Eesti 200 erakonna juhi Kristina Kallase sõnul on lõhestatuse põhjus see, et lapsed käivad eri koolides ja lasteaedades, täiskasvanud töötavad eri kollektiivides, elavad eri linnaosades, vaatavad eri telekanaleid ja tähistavad eri tähtpäevi. Erakonna esindajate sõnul soovisid nad kampaaniaga suunata tähelepanu Eesti ühiskonna lõhestatusele ning lahendamata lõimumise ja integratsiooni probleemidele.

Kampaania sõnum tekitas vaidlusi ja kutsus esile kommentaare ühiskonna erinevate gruppide poolt. Sealjuures reageerisid venekeelsed kasutajad kampaaniaga seotud postitustele tihti huumoriga. Kommentaarides kasutasid nad vimkaga sõnumeid nagu näiteks "Ma olen tadžik, kus ma pean siis seisma?" või "Mina olen vegan, mis nüüd saab?" ja nii edasi.

Triin Vihalemma sõnul ei ole venekeelne elanikkond ühtne rühm ning seda on poliitikud hakanud rohkem mõistma. Just siin on tema sõnul oluline roll teadusuuringutel. "Aga poliitiline kommunikatsioon, eriti valimisreklaamide keel on ikka lihtsustav ja plakatlik, see ei muutu. Pigem on küsimus, kas ja kuidas rahvusteemasid tulevastel valimistel käsitletakse. Hariduse ja keele teema on väga aktuaalne ja seda peaks erakonnad oma programmides puudutama, aga loodetavasti ei tee nad seda poliitilise reklaami vormis," sõnas Vihalemm.

Ühiskonnasiseste pingete maandamine

Huumori ja iroonia kasutamine viitab uurijate sõnul Eesti venekeelse elanikkonna soovile näidata, et asjad pole nii must-valged, kui poliitiline eliit seda ette kujutab. Läbi huumori saavad venekeelsed elaniku mänguliselt väljendada oma enesemääratlust ja avaldada suhtumist poliitilistesse avaldustesse. Selline kommunikatsioon on palju ilmekam ning aitab avaldada protesti ilma otsese agressioonita. Huumor annab hea võimaluse kodaniku-poliitiliste seisukohtade esitamiseks.

Poliitiline arutelu eesti-vene teemal käsitleb tihti turvalisuse ja grupikuuluvuse aspekte. Huumori kasutus võimaldab Eesti venekeelsel elanikkonnal tutvustada alternatiivseid, poliitilisest kommunikatsioonist eristuvaid enesemääratlusi nii üksikisiku kui ka kogu grupi kohta, näitamaks hübriidsust ja mitmekesisust, aga ka nii-öelda "kahe vahel" olemist. See tähendab, et venekeelne elanikkond Eestis kuulub nii eesti kui ka vene kultuuri, aga samal ajal nende kultuuride vahele.

Paljud kohalikud on väsinud aastatega väljakujunenud arusaamisest, et kõik vene keelt kõnelevad on ühtne samastunud grupp. Huumori kasutamine annab nii mõtlejatele kergema ja mängulisema võimaluse arutada ja/või kinnitada oma enesemääratlust selles keerulises kuuluvuse ja tavadega seotud olukorras.

Ühismeedia on tänu oma eripärale, mis seisneb laikides, kommenteerimistes ja jagamistes, hea koht sellisteks aruteludeks. Positiivsed tegevused laikide ja jagamiste näol avaldavad emotsionaalset ja sümboolset toetust postituste tegijatele. Sellise väljendusviisiga ei teki põhjust minna radikaalsemate variandite juurde nagu avalikud kogunemised või väärkäitumine. Seega läbi huumori on võimalik ühiskonnasiseseid pingeid mängulisemalt ja pehmemalt maandada.

Käesoleva uuringu kitsaskohaks võib uurijate sõnul tuua asjaolu, et vaatlus tehti ainult ühest valimiseelsest kampaaniast lähtudes. Samas puudutas just see kampaania olulisi enesemääratluse ja poliitilisi aspekte.

Kokkuvõttes on autorite sõnul oluline meeles pidada, et Eesti venekeelne elanikkond on tegelikult palju laiem ja mitmekesisem kui poliitiline eliit seda ette kujutab. Eestis elavatel vene keelt kõnelevatel inimestel on selge põlvkondadevaheline lõhe, mis mängib olulist rolli identiteedi kujundamisel. Eesti vene keelt kõnelev elanikkond on mitmekesine rühm oma eraldiseisvate väärtuste ja maailmavaadetega.

Tartu Ülikooli teadlaste uuringuga saab tutvuda ajakirjas Political Geography. Kokkuvõte valmis Tartu Ülikooli ainekursuse Andmete tõlgendamine ja esitamine raames.