Hinnanguliselt nakatub maailmas igal aastal antibiootikumravile mitte alluvate bakteritega miljoneid inimesi. Neist sureb ligikaudu 700 000.

Uurimisprojekti juhi, Minnesota Ülikooli meditsiinilise keemia osakonnas töötava Elizabeth Ambrose sõnul teati juba varem, et Balti merevaigust võib olla kasu uute antibiootikumide arendamisel. Seni poldud seda potentsiaali aga täpsemalt uuritud.

Läänemere piirkonna vaiguladestu on maailma suurim ja moodustus umbes 44 miljoni aastat tagasi. See tekkis praeguseks välja surnud mändidest, mis kuuluvad perekonda Sciadopityaceae. 

Üheskoos doktorant Connor McDermottiga jahvatas Ambrose merevaigu peeneteraliseks pulbriks. Kasutades erinevaid lahusteid ja füüsikalis-keemilisi meetodeid analüüsisid teadlased pulbri koostisosi, mille käigus leiti kümneid eri ühendeid. Teadlaste jaoks olid kõige olulisemad ühendid abieetilised happed ja selle derivaadid, sest just neil on bioaktiivne toime. Viimaseid testiti seejärel bakterite peal, mis on tuntud oma resistentsuse poolest antibiootikumide suhtes.

Kõige olulisemana on analüüsitud ühendid aktiivsed just grampositiivsete bakterite, aga mitte mitte gramnegatiivsete bakterite suhtes, sõnas McDermott. Grampositiivseid baktereid eristab nende lihtsama ülesehitusega rakukest. Teadlased järeldasid sellest, et just bakterite membraani struktuur määrab merevaigust ammutatud ühendite aktiivsuse.  

Uurijad tuvastasid, et sarnaseid bioaktiivseid ühendeid on ilmselt võimalik toota ka praegu elusolevatest puudest. Näiteks leidub selleks sobivaid molekule Jaapani vihmavarju-männi vaigus.

Merevaigust leitud abieetilised happed ja selle derivaadid võivad aidata luua uusi ravimeid. Eriti võiks olla neist kasu nende haiguste puhul, mida põhjustavad antibiootikumidele mitte alluvad grampositiivsed bakterid, sõnas Ambrose.