Eesti teadlased on maakoore jääajajärgsete vertikaalliikumiste uurimisega tegelenud juba üle viiekümne aasta alates Georgi Želninist ja Linda Vallnerist, lõpetades Ants Torimi ja Jüri Randjärvega. Vertikaalliikumiste täpseks määramiseks on võimalik kasutada erinevaid meetodeid. Näiteks kasutati juba 200 aastat tagasi maakerke jälgimiseks rannikule paigaldatud veemõõdujaamu.

Kuigi veemõõdujaamade aegridade põhjal saab jälgida maa kerget, pole see siiski päris täpne meetod maakoore absoluutse liikumiskiiruse määramiseks. Rannikule paigaldatud veemõõdujaamad ja nende lugemid mõjutavad ka veetaseme muutused. Kuna veetaseme tõus siduda lahti maakoore tõusust, tuleks maakoore liikumiste uurimiseks kasutada veetasemest sõltumatuid meetodeid.

Väga hea meetod on täppisloodimine, mis viiakse läbi teatud perioodi tagant. Eestis on viimase saja aasta jooksul toimunud neli loodimise kampaaniat, mille käigus on iga paarikümne aasta järel määratud reeperitele uued kõrgused. Nähtavad muutused väljendavad maakoore vertikaalset liikumist ja nende andmete põhjal on Eestis läbi aegade koortatud ka erinevaid maatõusu kaarte.

Loodimisandmete põhjal pole aga võimalik hinnata maakoore horisontaalsuunalisi liikumisi. Viimast aitavad tuvastada GNSS-püsijaamad. Eestisse rajati esimene GNSS-püsijaam 1996. aastal. Alates 2000. aastate algusest on Eestisse rajatud kümneid püsijaamu erinevatel eesmärkidel. Tänu püsijaamadele on Eesti geodeetiline võrk seotud teiste Euroopa riikide võrkudega, mis võimaldab ühtses süsteemis täppismõõtmisi läbi viia piiriüleselt. Lisaks edastavad GNSS-püsijaamad parandeid reaalajas täppis GNSS-mõõtmiste läbiviimiseks.

Antud uurimusse kaasasime kümme GNSS-püsijaama, mille aegread on pikemad kui kümme aastat ning riikliku geodeetilise võrgu 1. klassi punktide GPS-mõõtmised 1997., 2008. ja 2017. aastast. Nende andmete põhjal arvutasime üle Eesti paiknevale 22 punktile nii vertikaalsed kui ka horisontaalsed liikumised. Saadud kiiruste põhjal modelleerisime digitaalse mudeli EST2020VEL, mis näiteks koos täpsustatud maatõusu kiirustega võimaldab üksikasjalikult hinnata veetaseme tõusust tingitud muutusi Eesti rannikualal.

Oluline on rõhutada, et võrreldes varasemate Eesti mudelitega, mis enamuses iseloomustavad maatõusu näilisena, st merepinna suhtes, annab uus mudel kiiruse Maa massikeskme suhtes ehk geotsentrilisena. Nõnda ei mõjuta seda üleilmne meretaseme tõus. Eesti kagu-loodesuunaline maatõus jääb seega vahemikku 0,3–3,3 millimeetrit/aastas.

Kuigi Eesti koos Euraasia laamaga triivib geotsentrilises süsteemis pidevalt kiirusega ~25 mm/a kirde suunas, siis maatõusust tingitud laamasisene põhja-lõunasuunaline horisontaalliikumine on üks millimeeter aastas.

Uue horisontaal- ja vertikaalliikumiste mudeliga EST2020VEL on võimalik tutvuda  ajakirjas Estonian Journal of Earth Sciences.