Ühtsest kõrgussüsteemist oleks abi näiteks Tallinn-Helsingi tunneli projekteerimisega seotud arvutuste tegemisel ja vähendaks võimalust selle juures vigade tegemiseks.

Täpsed kõrgusandmed ja riikidevaheline ühildatavus on muutunud satelliitnavigatsiooni süsteemide nagu GPS-i tõttu tähtsamaks mitmes uues tehnoloogiavaldkonnas. Lisaks isejuhtivatele sõidukitele ja mobiiilsetele robotitele on see eriti oluline ka merenavigatsioonis, sest teadlaste töö tulemusel on võimalik täpsustatult esitada ühtses süsteemis Läänemere riikide merekaartidel sügavusi.

Teadlased kasutavad oma töös Euroopa Liidu kaugseire programmi Copernicus raames orbiidile saadetud seiresatelliitide andmeid. Satelliidi tehisavaradariga saab tuvastada maapinna punktide omavahelisi geomeetrilisi seoseid ja nende ajalisi muutusi mõne millimeetrise täpsusega. Erinevalt tavaliste optiliste sensoritega tehtavatest kosmosepiltidest ei sõltu radarandmed ilmastikuoludest ega pilvkattest.

"Ärgem unustagem, et asume jääajajärgse maatõusu piirkonnas, kus kõrgused pidevalt muutuvad. Teise suure eelisena on kosmoseandmeid kasutades võimalik üheaegselt jälgida väga suuri piirkondi," märkis Tallinna Tehnikaülikooli geodeesiaprofessor Artu Ellmann.

Alanud projekti raames selgitatakse välja Läänemere regiooni riikide kõrgussüsteemide omavahelised erinevused, mis loobki eeldused ühtse lähtenivoopinna kasutuselevõtuks.

Tulemuste õiguses veendumiseks kaasatakse traditsioonilisi täppisandmestikke nivelleerimisest, merevaatlusjaamadest ja GPS-püsijaamadest. Läänemere regiooni kohta on olemas palju erinevaid ja pikkade aegridadega andmeliike, mis võimaldavad kontrollida väljatöötatava metoodika paikapidavust, et hiljem seda rakendada ka maailma teistele piirkondadele.

Lisaks Tallinna Tehnikaülikooli geodeetidele osalevad projektis Müncheni Tehnikaülikool, Saksa Kosmoseuuringute Keskus, Soome Geodeesia Instituut, Rootsi Maamõõduamet ning Poola Teaduste Akadeemia kosmoseuuringute keskuse teadlased.