Platvormitöö populaarsus Eestis kasvab silmnähtavalt. Üleeuroopalise uuringu andmeil olid 2018. aasta seisuga umbes 161 000 Eesti inimest vähemalt korra proovinud kätt platvormitööga. Täna näeme me tänavatel üha rohkem kullereid ning vanadest aegadest tuntud taksofirmad on asendunud äpitaksodega.  

Ootused ja tegelikkus

Kümmekond aastat tagasi alustasid platvormid Eesti turul tegutsemist peamiselt jagamismajanduse nime all. Algne visioon oli alakasutatud ressursside jagamine. Nii pakkusid need pigem senistele mudelitele alternatiivi, lubades efektiivsemat ja kestlikumat ressursside kasutamist.

Tänaseks on platvormidest kujunenud pigem teenusevahetust suunavad ja tööjõudu haldavad ettevõtted. Platvormid võimaldavad leida tööotsi ka töötutel või vähese tööturul osalusega inimestel tänu madalatele turule sisenemise barjääridele. Samas vähendavad platvormid töötajate kollektiivset mõjuvõimu ega jäta neile ka kohati piisavalt otsustusvabadust.

Seminaril oldi ühel meelel selle osas, et platvormitööl on tulevikupotentsiaali ja see on tulnud, et jääda. Peamiseks murekohaks on, kuidas see, et tööelu platvormistumine ei tule nõrgima osapoole arvelt ning muutused ei murendaks sotsiaalset kindlustatust ega lõhuks ühiskonna heaolu. 

Vastutust ei taha keegi

Kõige rohkem diskussioone tekitas seminaril vastutuse küsimus. Pole selge, kes kannab vastutust, kui  töötajate heaolu halveneb haiguse, ületöötamise, tööõnnetuse või hoopis tööta jäämise tõttu. Riigi, platvormide ja platvormitöötajate endi rollid pole selgelt välja kujunenud.

Sarnaselt platvormitöö tegijatele teistes riikides hindavad ka Eesti platvormitöötajad vabadust ja paindlikkust ega taha sellest ka tulevikus loobuda.

Probleemid tekivad siis, kui töötajate vabadus on tegelikkuses vaid näiline. Äpitaksojuhtidel pole võimalik ise sõidu hinda määrata, kuna seda teeb sõidujagamisplatvorm. Ka töötaja ligipääsu tööotstele reguleerivad platvormide algoritmid.

Platvormitöötajad leidsid, et kui kõik kulud on juhtide endi kanda ja platvorm langetab taksoteenuste hinnad tasemeni, mis ei võimalda taksojuhtidel normaaltööajaga ellu jääda, siis ei saa enam rääkida töötaja vabast valikust.

Selles vaates pole platvorm enam niisama vahendaja, vaid kujundab aktiivselt oma kasutajate töötingimusi ning ka seda, millise hinnaga töötajate aeg on. Just seetõttu peaks ka vastutus näiteks ülekoormatuse tagajärjel tekkinud õnnetuste eest lasuma justnimelt platvormidel. Praegu vastutavad selle eest aga äpitaksojuhid ise.

Platvormide esindajate seisukoht oli aga, et kui inimene töötab ülekoormatuseni ega puhka piisavalt, siis on see tema enda vaba valik. Samuti ei ole osalise koormusega töötav inimene nende silmis väärt sama sotsiaalkaitset kui see, kes täisajaga töötab.

Ühendkuningriigis on äpitaksojuht töötaja, Eestis aga ettevõtja

Arutelus käidi välja ka idee, et hoopis riik peaks olema kollektiivse vastutuse kandja ning tagama nõnda ühise heaolu. See omakorda vajaks toimivat maksukogumise mudelit.

Praegu ei maksa platvormid riigile piisavalt makse, et sellest oleks võimalik platvormitöötajatele sotsiaalkaitset pakkuda. Ainult vähesed platvormid on üldse Eestis registreeritud ja maksukohustuslased. Samuti vajab arutelu küsimus, kas sotsiaalkaitse peaks olema tulupõhine või seotud tööajaga.

Ühendkuningriigis lahendati vastutuse küsimus osaliselt selle aasta veebruaris ülemkohtu otsusega, mille järgi Uberi autojuhid tuleb liigitada töötajateks ja mitte iseseisvateks (väike)ettevõtjateks.

Selle järgi suureneb Uberi vastutus oma autojuhtide heaolu ja sotsiaalsete hüvede tagamisel. Eestis toimunud seminar näitas, et siin on vastutuse küsimus endiselt õhus ja ootab lahendamist.

Iga platvorm on erijuhtum

Seminaril oldi ühel meelel, et platvormide ärimudelid ja sotsiaalne vastutustunne on erinevad ning seda erinevust tuleb nii kriitikas kui ka kiituses arvestada. Pahatihti paigutatakse kõik platvormid ühte patta, kuigi nad kuuluvad eri valdkondadesse.

Näiteks sõidujagamise platvormid liigituvad transporditeenuste alla, tööampsude vahendamisele suunatud platvormid sarnanevad aga renditööfirmadele. Majutusega seotud platvormid on aga rohkem nõudluse ja pakkumise kokkutoojad. Ärimudelid võivad ka pealtnäha sarnaste platvormide puhul suuresti erineda.

Eestis on tegelikult juba olemas võimalus töölepingu kaudu osaliselt ühendada paindlikkus ja sotsiaalne kaitse, ent vaid osa platvorme on nõus seda mudelit kaaluma.

Nokk kinni, saba lahti

Arutleti ka töö mõiste ja töölepingu seaduse üle tänases Eestis. Kui platvormitöötajatele ei anta sotsiaalseid garantiisid, vaid nendega suheldakse kui väikeettevõtjaist partneritega, siis võib väita, et neil pole piisaval määral otsustusvabadust, nagu eespool juba osundatud.

Kui aga otsustusvabadusena tõlgendataksegi lihtsalt küsimust kas platvormide heaks tööd teha või mitte, viiakse töösuhted tagurpidikäigul paari sajandi tagusesse aega, kus töö tegijatel puudus sõnaõigus nii tasu kui tingimuste osas.

Kui rakendada kehtivat tööregulatsiooni platvormitööle, vähendaks see platvormitöö paindlikkust ja atraktiivsust. Kui aga muuta tööregulatsiooni sobivamaks platvormitööle, võib see ohtu seada teised töövormid ja töötajate sotsiaalsed hüved.

Mitmed muudatused töö regulatsioonis  on juba tehtud paindlikkuse nime all, võimaldades rohkem teha isiklikke valikuid töö kellaaegades, tulude hoiustamises ja tuleviku kindlustamises. Sellise paindlikkuse oht on aga jätta inimeste halbade valikute mõju ühiskonna kanda, mille eest siis lõpuks vastutab ikkagi riik.

Üks võimalus sellest rägastikust välja oleks käsitleda platvormitööd hoopis uudse töövormina, mis vajabki täiesti eraldi regulatsiooni, aga ka see vajab tasakaalustatud lähenemist

Dialoogi pole, aga peaks olema

Platvormitööga seotud probleemide arutamine ühiselt töötajaid kaasates ei ole seni Eestis toimunud. Ka platvormide esindajad leidsid, et selline dialoog töötajatega on vajalik, et leida erinevuste vahel ühist nii probleemide kaardistamises kui lahendustes.

Eesti on väike riik, kus erinevad osapooled võiks tihedamini ühe laua äärde koguneda. Innovatiivne ja digitaalsele tulevikule orienteeritud Eesti saaks olla ka erinevaid osapooli rohkem kaasav ja arvestav.  

Lahendamata on küsimus, kuidas tagada pidev dialoog platvormide ja töötajate vahel ja seda eriti olukorras, kus solidaarsus töötajate vahel on nõrk ja puudub ühine hääl. Nende ja teiste teemadega jätkame võrgustiku "Linnad, liikuvus ja digitaalsed platvormid" raames arutelu ka edaspidi.