Ragnar Nurkse Instituudi Cosmolocalism uurimisrühma kuuluv Kaire Holts tegi 2020. aasta vältel süvaintervjuusid nii toidukullerite, äpitaksojuhtide kui ka tööampsutajatega, kelle ühine nimetaja on asjaolu, et tööülesanded leitakse veebiplatvormi või mobiiliäpi vahendusel.

"Mind huvitas, miks ja kui tihti inimesed sellist tööd teevad, millised on töötingimused, millega ollakse rahul ja millega mitte ning mis tulevikuplaanid neil on," kirjeldas Holts lähtekohta.

Teema on tema jaoks juba tuttav, kuna enne Eestisse naasmist osales ta Ühendkuningriigi Hertfordshire'i Ülikooli juures justnimelt platvormitöötajate teemalises uuringus. Seal oli luubi all laiem Euroopa kontekst.

Eestisse tulles tekkis Holtsil huvi saadud tulemusi siinsetega võrrelda, ent selgus, et sel teemal polegi veel teaduslikke uuringuid tehtud, mistõttu haaraski ise härjal sarvist. Selgus, et üldjoontes on Eesti platvormitöötajate olukord Euroopa platvormitöötajate omale sarnane, ent on ka mõned olulised erinevused.

Ületöötamine ja alatasustamine

Esimesena toob ta välja asjaolu, et Eesti platvormitöötajad on kurnatud ja ohtlikult väsinud. "Paljud kullerid ja taksojuhid teevad päevas kümme kuni kaksteist tundi tööd. Need, kes teevad platvormitööd poole kohaga, on sageli põhikohaga kuskil mujal, seega 60-80 tunni pikkused töönädalad pole haruldased," sedastab Holts.

Teine probleem on tasustamata tööaeg, ehk et see 60-80 tundi pole sugugi mitte täies mahus tasustatud. Taksojuhtidel koguneb tasustamata tööaeg näiteks kliente, toidukulleritel aga toidu valmimist oodates. Viimane võib intervjueeritavate andmeil kesta isegi kuni pool tundi.

Tööampsutaja puhul on tasustamata tööampsudele kandideerimise, meilide lugemisele ja neile vastamise ning erinevate taotluste vormistamisele kuluv aeg.

Kolleegide asemel nähakse konkurente

Kolmas murekoht on solidaarsuse puudumine. "Äpitaksojuhtide juures ma näen väga tugevat rahvuslikku segregatsiooni vene-, eesti- ja välismaalaste vahel. Segregatsioon on ka vanade ja uute juhtide ning hobi- ja elukutseliste juhtide vahel," tõdeb Holts.

Sellega seotult toob ta välja, et ehkki olud on keerulised, ollakse tööandja suhtes pigem leplikud. Kui teistes Euroopa riikides korraldatakse ühiselt streike või võideldakse pisut paremate töötingimuste eest, siis Eestis selliseid arenguid esialgu oodata pole.

"Mõni taksojuht isegi ütles mulle, et neil oleks hea meel selle üle, kui teised taksojuhid läheksid streikima, kuna siis saaksid nemad kliendid endale ja neil oleks sellest kasu," näitlikustas Holts valitsevat meelelaadi. Teisi taksojuhte ei nähta mitte kolleegide, vaid konkurentidena.

Koroona-ajastu võitjad ja kaotajad

Platvormitööliste hulgas ongi koroona-ajastu kõige suuremad kaotajad justnimelt äpitaksojuhid, kelle klientide hulk on vähenenud, tasustamata ooteaeg pikenenud ning sõidutasud langenud.

"Inimestel on eksistentsiaalsed hirmud selles osas, et kuidas üldse oma eluga hakkama saada. Kahjuks ei jõua äpitaksojuhtideni ka riigi eraldatud toetused," kirjeldas Holts kitsaskohti.

Koroona-ajastu võitjaiks võiks pidada toidukullereid, kuna tellimusi on hüppeliselt lisandunud. Holtsi sõnul sõltub aga palju ka konkreetsest platvormist, mille kaudu inimene kulleritööd teeb.

"On platvorme, mis võtavad kullereid piiramatult juurde ja kuigi tellimusi on varasemast enam, on ka kullereid rohkem ja tööotstest ei jätku kõikidele, mistõttu tasustamata töö ja ooteaeg suureneb. On aga ka platvorme, mis piiravad uute kullerite lisandumist ja vaatavad, et neid liiga palju ei tekiks. Nende töötajad on väga rahul," toob Holts välja.

Streigid või dialoog?

Kaire Holts esitles oma uurimistöö tulemusi Tallinna Ülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli projekti "Linnad, töö ja digitaalsed platvormid" raames 3. veebruaril toimunud rahvusvahelisel veebiseminaril.

Holtsi sõnul jäi üritusel kõlama mõte, et Eestis on tarvis luua dialoog platvormitöötajate, platvormide ja poliitikakujundajate ning ametiühingute vahel.

"Sellest dialoogist sõltubki, kuidas asjad edasi lähevad ja millise suuna võtame: kas Briti-Ameerika mudeli, kus lahendatakse asju streikide ja kohtuprotsesside kaudu või Põhjamaade mudeli, kus peame dialoogi ja leiame koos lahendusi või on meil hoopis mingi oma Eesti mudel, mille võiks välja töötada," tõi Holts välja erinevad võimalused.

Üks mis kindel - ilma dialoogita töötajate elu paremaks ei lähe, kinnitab ta.