Eesti hilises kultuuriloos on koht hämaral kaubandusel. Poodides kaupa ei olnud, aga kusagilt sai seda ikka. See oli äri, mis ei sallinud valgust. Probleem oli kauba vähesus. Lääne kultuuris oli ja on vastupidi. Poed on võimalikult hästi valgustatud, et kogu kaup paistaks ostjale kätte. Probleem on ostjate tähelepanu ja raha piiratuses. Nüüd räägitakse sealgi hämarast kaubandusest, olles täis positiivset optimismi, vihjates isegi revolutsioonile. Seejuures ei ole kitsaskoht kaupade puudus.

Amazoni traditsioonilist kaubandust hävitavale konkurentsi ja pandeemia tõttu koju jäänud klientide pärast sattusid suured poeketid suhteliselt lühikese ajaga suurtesse raskustesse. Valida oli äri sulgemise või radikaalse uuenduse vahel. Kahevahel olijad kannatavad lihtsalt kauem ja sulgevad seejärel äri. Lisaks ostjate tähelepanule ja rahale peab konkureerima ka ju nende mugavuse pärast. Vanaviisi jätkamine oleks vastandumine ostjate mugavusega. Mugavus võidab nagunii!

Võrreldes uute tulijatega on suurtel poekettidel mõned eelised. Plussid asuvad peamiselt väljaspool suuri ja hästi valgustatud kauplusehooneid. Need on kaupade tarneahel tootjatest ladudesse ja loomulikult kliendibaas. Kiviks kaelas on suurte püsikuludega pood, mida külastab aina vähem ostjaid. Teised poed tahavad kliente endale, veebipoest saab mugavamalt ja Covid takistab liikumist.

Hämar pood, inglise keeles dark store on kaupa täis maja, aga ilma valgusreklaamideta. Isegi sisevalgustus juhindub rohkem ökonoomsusest, kui kaupade valgusvoos pleegitamisest. Väliselt ladu meenutavad hooned asuvad teede servas ja soovitavalt kliendi asumitest veerandtunnise sõidu kaugusel. Idee on rahuldada ekraanil kauba valinud ostja soov 10–15 minutiga.

Kaubanduse ja teeninduse "hämardumise" ehk linna valgussärast linna serva ladude linnakusse siirdumisest on rohkem räägitud pandeemia ajal suletud toitlustuse tõttu. Paljudes kodudes süüa ei valmistata, vaid kasutatakse toitlustajate teenuseid. Lühikese ajaga kasvas tänavatel liikuvate toidukullerite armee. Esialgu toimus liikumine restoranide ja kodude vahel. Lõpuks loodi esimesed nn dark kitchen-id, hämarad köögid, mis teevad restorani toitu, aga asuvad odaval laopinnal kusagil linna servas, magalate läheduses.

Samas suunas liigub jaekaubanduse tarneahel. Muutuste laine algas umbes kümne aasta eest Ühendkuningriigis, kui jaekaubandus arendas Amazoni ohust tingituna veebimüüki. Sarnaseid algatusi oli teisteski Euroopa riikides ja USA-s. Esialgsed arengud piirdusid aga suhteliselt aeglase tarnega ja kopeerisid varasema aja kataloogikaubandust. Seetõttu käisid igapäevasemaid kaupu kliendid endiselt ise poest toomas.

Uuema arengufaasi päästik oli Covid. Tarnete kiirendamise püüdlused olid sellest vanemad, aga seisid mitmel põhjusel idee ja plaani tasemel. Üks takistav põhjus oli klientide harjumus jagada ostud kiireteks, mida käidi ise poest toomas, kui aeglaseid asju võis ekraanil tükk aega sirvida, tihti lükates otsust edasi kuni loobumiseni.

Reaalses poes seatakse kaubad nii, et ostja võtaks ühes ka midagi, mida ta ei tulnud ostma. Meetod on kiirustaja emotsionaalne mõjutamine. Veebis on vaja ostukorvi lisada igapäevased kaubad ja kui tarnida need kliendini umbes veerand tunniga, õnnestub kotti lisada muidki artikleid. Käive kasvab, klient loovutab rohkem raha ja kauba hinnas saab vähendada poe püsikuludele minevat osa. Algaks uue kaubanduse ajastu.

Maailma arvestuses kasvas pandeemia aastal digitaalsete toiduoostude maht 76 protsenti ja jõudis 908 miljardi dollarini. See on piisavalt suur raha, mis kiirendas "hämarate poodide" arendamist ja tõi sektorisse juurde erainvestorite raha. Ometi liigub iga toiduostu kümnest eurost või dollarist üheksa endiselt läbi poes asuva kassaaparaadi. Järelikult on olemas vinge kasvupotentsiaal. Teoksil on suure sõidu algus ja investorid tõstavad oma raha sellele vankrile.

Lähiajal on oodata piima, või, saia ja hambapasta pakiga koduukse taha ilmuvate kullerite arvu kasvu. Esialgu näeb seda suuremates Euroopa linnades, kus investorite toega tärkab põhitarbekaupade hämaraid poepidajaid sarnaselt toidukullerite ja elektritõukside äridele. Samas ei pea ka meiesugune väike majandusüksus kaua ootama, sest "hämara poe" võib rajada kasvõi elamurajooni garaaži, et tagada peamine eeldus – põhiline tarbekaup peab jõudma kliendini umbes kümne minutiga.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".