Talendid imiteerivad, geeniused varastavad. Mõte pärineb ameerika poeedilt Thomas Stearns Eliot. Sõnumi sisu tegi veelgi kuulsamaks Pablo Picasso, kes väitis omakorda, et head kunstnikud kopeerivad, aga suured artistid varastavad. Võimalik, et enamusele praegusel ajal elavatele inimestele jäänuks öeldu teadmata, kui seda pole korranud Steve Jobs. Apple'i juht kirjeldas oma maailmakäsitlust Picasso laenuga, millele lisas, et tema ega firma pole kunagi tundnud heade ideede varastamise pärast häbi.

Infoajastu olemuseks on olla kopeerimise ajastu. Mõte seostus teise suure ja eduka ettevõtte värske ideega. Sellegi algus rajaneb kopeerimisele, kuid edasi on juba midagi unikaalsemat. Midagi mida teised peavad peaaegu sunnituna kopeerima asuma. Vastasel juhul ähvardab neid häving.

Jutt käib käreda konkurentsiga jaekaubandusest. Turusegmendis, kus vanas kinni olevad suured poed langevad nagu loogu, sest internet muudab inimeste ostukäitumist. Seni kaitses neid rahvamasside inertsus ja soovimatus harjumustest loobuda. Covid sundis ostlejaid uut proovima. Paljudele hakkas uus meeldima ja tekkisid uued harjumused. Muuhulgas ka uued ootused. Veebipõhiste kaubandushiidude populaarsus ja väärtus kasvasid, eesotsas Amazoniga.

Uudis puudutabki Amazoni. Kõik algab Kickstarteri laadse rahvarahastamise idee kopeerimisest. Teiste eeskuju või äriidee ülevõtmine on siiski väiksema uudisväärtusega. Huvitav ja kopeerimist väärt uuendus on hoopiski selles, mida Amazon rahva käest raha küsimisega peale hakkab.

Olgu enne veel meenutatud mõned jaekaubandust muutvad protsessid ja uuendused. Seni valis poodnik, mida tahab rahvale müüa. Ostjal oli valida kaupluses väljapandu seast. Konkurents oli käimise või sõitmise kaugusel. Seetõttu jäid hinnad ja pakkumised enamasti võrdlemata. Infoajastu lisas esialgu suhteliselt kohmaka arvutist ostmise. Ostjale avanes siiski suurema valiku ja võrdlemise võimalus.

Poepidajad sattusid muutusesurve alla, sest pood ei pidanud enam asuma kallil peatänaval. Põhimõtteliselt sai need hakkama ka laovabalt, jättes suure poe mulje, tegutsedes teelikult kodusest kontorist. Kauba moodustasid pildid. Reaalset kraami võis tuua hulgimüüja juurest pärast seda, kui klient oli midagi ostnud. Kauba võis edasta otse hulgimüüja laost.

Järgnevalt elavnes tarneahela innovatsioon kullerite ja pakiautomaatide näol. Edukamad poepidajad otsustasid ka osa tootmisest ise ära teha. Amazon müüs raamatuid ja trükkis neid uue tehnoloogiaga vastavalt nõudmisele. Toodeti palju muudki jooksvalt tarbitavat.

Näiteks asus Amazon tootma meediaproduktsiooni filmide ja teleseriaalidena, valmistas vajalikke nutiseadmeid ja arendas virtuaalruumis konkureerivatele poepidajatele pilveteenuseid, et nendegi ärist osa endale saada. Tootmine ja müük hakkasid liikuma teineteisele aina lähemale. Vahest vanemast ajast äratuntavalt elulähedane on erinevaid küpsetisi valmistavad kaupluste omad kulinaaria köögid.

Amazon arendab järgmise tarbimispõlvkonna teenust. Firma kavatseb tarbijatelt küsida, mida täiesti uut nad tahaksid, et firma neile müüks? Ajal kui kõik püüavad kliendi raha tüüpiliste tarbekaupade hinnasõjas enda kassast läbi lüüa, eksisteerib turusegment asjadest, mida teistel ei ole. Täpsemalt asjad, mida polegi veel olemas. Kuna turg püüab rahuldada klientide individuaalseid vajadusi, oleks vaja leida vastavat tarbimist rahuldavat kaupa.

Amazon käivitas programmi "Build It", mille raames pakutakse soovijatele uute toodete ideede realiseerimist sarnaselt Kickstarteri rahvarahastamise metoodikale. Suurel firmal on palju kliente ja üksiku tootega edasiminekuks peab lihtsalt vajaliku koguse ostuhuvilisi kokku saama. Idee teeb nutikalt ilusaks asjaolu, et kliendid hääletavad oma rahaga. Amazonil on vaid vaja teada tootmiskulusid ja nn breakeven käibenumbrit, milles alates tasub toodet tootma asuda.

Esialgu on lähituleviku kaubana välja pandud kolm ideed. Neist esimese, 111 dollarit maksva kollaste nn Post-it märkmepaberite nutika printeriga saab vähendada käsitsi kirjutamise vaeva ja valmistada senisest ilusamaid kleebitavaid märkmeid. Teine võimalik kaup on 44 dollarit maksev nutikas kaal tervislikust toitumisest huvitunutele. Paned kausikesse peotäie mustikaid ja masin informeerib sind vastavalt kaalule mustikate toiteväärtusest. Kolmas idee on 102-dollariline nutikas käokell. Kes erinevalt kahest esimesest ei leia käokellale mingit vajadust, siis ebaõnnestumise riskiga toodet võib võtta kui teenuse testimist.

Tõele au andes on kirjeldatud areng juba ammu alanud. Näiteks Apple müüb ja toodab ise oma seadmed, asudes valmistama isegi ainult nende arvutis leiduvat protsessorit. Idee on praktiliselt avalik ja selle ülevõtmine polekski õieti vargus. Küsimus on julguses ja suutlikkuses see ära teha. Nüüd jääb oodata, millal nähtus sõna otseses mõttes poodi jõuab.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".