Kõnniteel sammub paariaastane laps. Nunnust välimusest hoolimata, käed harali ja harkis kõnniga meenutab ta Frankensteini. Tänaval liikujad hüppavad hirmunult eemale ja otsivad ärevalt tegelase loonud doktor Frankensteini. Lapsevanemat leidmata püüab keegi beebi teele astuda, kükitada ja sõbralikult naeratada, et küsida, kus on emme või issi, on ta eksinud, kas vajab abi jne. Tita ei tee väljagi, muudab robotlikult suunda ja jätkab teekonda. Abivalmis kodanik tõuseb püsti, vaatab kurvalt kaugenevat last ning ohkab ja jätkab oma teed.

Järgmine päev juhtub sarnane stseen teises kohas. Siis veel ja veel, kuni meediamüras eristub signaal mingitest tänaval tatsuvatest beebidest. Mõnes kohas juhtutakse nendega kokku mitu korda päevas. Keegi on näinud neid samal ajal mitmekesi koos. Tegelased ületavad valgusfooriga ristmikke, ootavad, kui teel on takistus ning manööverdavad jalakäijate vahel.

Siin-seal juhtub pisikesi äpardusi, märkamatult põlvekõrguse tegelase otsa komistades või mõistmata tema soove jäädakse patiseisus sammuma kord vasakule, kord paremale. Mõned suuremad lapsed püüavad tänavatel manööverdavaid pisipõnne kiusata.

Uute tegelastega hakatakse tasapisi harjuma. Keegi pole uue olukorra pärast liiga pahane, aga ka mitte eriti rõõmus. Inimesed vajavad selgust. Ebatavaline ei saa lihtsalt nende ellu ilmuda. Vaja on reegleid. Vanasti oli kirjutamata reegel, et väike tegelane peab tänaval liikuma koos vanemaga. Kellegagi, kes vastutab ja tagab ohutuse.

Kuis uute pisikeste külalistega pole ühtegi vanemat kaaslast leitud, oleks vaja teada, kes vastutab, millega seni tänavaid enda omaks pidanud peavad arvestama, milleks uus liige võimeline on ja kus on tema piirid ning üleüldse, kuidas peaks teda nimetama.

Loogiline oleks teda pidada jalakäijaks. Talle peaks kehtima samad nõuded ja õigused nagu ülejäänud jalakäijatele. Õigustega on lihtne, aga nõuete täitmisel tekib probleem. Uus jalakäija on väike, ei oska lugeda täiskasvanute sõnatut kommunikatsiooni ega aimata nende liikumisega seotud kavatsusi, manööverdab kohmakamalt. Teinekord suudab ta aga liikuda maailmatasemel maratonijooksja tempos, mis on umbes poole aeglasem Usain Bolti 100 meetri jooksu tempost. Pealegi tassib mainitud väikemees kaasas kotti, milles on kuus pitsat ja mõned õllepurgid.

Arvatavalt peab nüüd kattevarjust loobuma ja rääkima tänavatele ilmunud pakiveorobotitest. Sellisest valgetest "kuukulguritest", nagu valmivad Skype'i loojatest taanlase Jaanus Friisi ja Tallinlase Ahti Heinla ettevõttes Starship Technologies. Mustamäe kandis võib pakke vedavaid või tööd õppivaid roboteid kohata iga päev. Tuttava välimusega kulguri otsa võib sattuda paarikümnes riigis, kõige suurema tõenäosusega USA ülikoolide territooriumil. Käesoleva aasta jaanuariks ületas firma miljoni pakiveo piiritähise.

Eripalgelisi pakiveo roboteid liigub juba paljude USA linnade tänavatel. Tehnoloogiline võimekus ja kasvav pakiveo vajadus sünnitab teenuseid arendavaid ettevõtteid koos robotitega. Näiteks tegelevad ülesande lahendamisega Amazon ja tuntud kullerfirmad. USA-st räägitakse rohkem, kuna esialgu kogunevad suhteliselt kallid robotid sinna, kus on rohkem raha ja tööd.

Lisaks on vajalik, et oleks olemas kõnniteedele ilmunud robotitele õiguseid tagavad seadused. Inimestel on omavahel reeglid, mis ei luba teist jalakäijat lüüa ega tõugata. Oma asjaajamisel rutaka inimese teele ette jääva roboti osas võib reaktsioonide valik olla vabam. Tuhandeid eurosid maksvate robotite arendamine vajab sotsiaalseid kokkuleppeid.

USA-s on juba viis osariiki, kus pakiveorobotitele on antud jalakäia õigused. Koos õigustega on piiritletud robotite omadused. Kuniks koguneb piisav kogemus, on reeglites väikesed ja paindlikku arengut toetavad erinevused.

Suurtes piirides tohivad "uued jalakäijad" olla umbes 25 kilogrammi raskused ja liikuda kuni 18 km/h ehk enam-vähem Eesti naiste maratoni jooksu rekordi tempos. Keskmise jalakäija jaoks on seda palju. Inimeste vahel robotid nii kiiresti ei liigu, pigem on nad keskmisest jalakäijast kohmakamad. Roboti pakiveo mahuks on tüüpiliselt kolm ostukotti või umbes kuue pitsa ja kaasakäiva joogi suurune pagas.

Kõnniteel kulgevate pakirobotite ja nendele loodavate õiguste vastu on USA linnade transporditeenuste ametnike rahvuslik organisatsioon. Ametkondliku eeskoste organisatsiooni arvates tuleks taolised robotid keelustada. Opositsioon ei tulene kadedusest ega vihast uue vastu. Organisatsiooni eesmärk on kaitsta linna liikumisruumis inimese heaolu ja vabaduse prioriteete, nagu näiteks võimaldada ka päris väikelastel ohutult tänavatel liikuda.

Pakiveorobotid seda tõenäoliselt ei ohusta. Usutavalt kajastab vastuseis muutuste valulikkust, sest kõik kodanikud tahavad senisest paremaid teenuseid. Vaidluskoht on heas tulevikus kokku leppimine. Isejuhtivate autode tulevikus võib juhtuda, et inimesi ei lubata enam auto rooli, kuna nii on ohutum. Kodus pitsat ootavad kliendid ei luba aga inimesi tänavale, et roboti pagasis toit teel ära ei jahtuks. Võimalik, et ka lapsi asendavad robotid. Mõnel neist on nimeks Frankenstein.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".