Tehnikakommentaar: rattaga kelnerile rajatud äriidee on nagu kaardimaja ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Kõhud on alati tühjad ja nii möödubki mõtlik hetk, kui kuller on silmapiirilt kadunud.
Kõhud on alati tühjad ja nii möödubki mõtlik hetk, kui kuller on silmapiirilt kadunud. Autor/allikas: Sigmund/Unsplash

Toidukullereid, restoranipidajaid ja näljaseid suid ühendavate platvormiteenuste populaarsus sarnaneb kunagisele kinnisvaramullile, mis lõhkeb varem või hiljem, leiab R2 tehnikakommentaaris Kristjan Port.

Vahest oled sinagi jäänud mõtlema märgates rohelise kastiga toidukullerit autode vahel manööverdamas. Näiteks võid ette kujutada, et tema asemel on köögist lauda toitu toimetav ettekandja. Ainult, et sööjatele eraldatud ruum on suurem ja ta vajab jalgratta, tõuksi või mopeedi abi. Seejärel võiksid mõelda, kui palju peaks selle töö eest tasu saama, millele järgneb küsimus, kui kalli toiduga klient nõustub. On see võrreldav kiirsöögi hinnaga või restorani menüü kallimast osast? Kas see jõuab kohale sama isuäratavana kui restoranis?

Juhul kui ei, siis miks tahab keegi rohkem maksta ning kui palju teenib sellelt toitlustuskorralt toidu valmistaja. On see talle rentaabel äri? Lõpuks tahaks teada, kui hästi läheb toidu valmistaja ja selle sööja kokkuviiva platvormi omanik. Ettevõtjal, kelle loodud inforuumis tuuakse kokku sööja, kokk ja jalgrattaga kelner. Milline on tema motivatsioon, sest kasum ei tohiks olla kuigi suur? Huvitav kellel neist kolmest läheb kõige paremini.

Tõenäoliselt ei lähe hästi mitte kellelgi! Tegemist on kaasaegse paradoksiga. Nähtusega, milles kannatatakse kahju, uskudes võimalusse tulevikus kõik tasa teenida. Näiliselt kasvab kõigi osapoolte käive, kuid tulud vähenevad.

Kevadel ületas uudiskünnise juhtum USA pitsarestoranist. Ettevõtja töötas traditsioonilisel põhimõttel – pitsa sai kätte otse ahjust. Kes soovis, võis tutvuda pakkumistega veebis. Tellid ja tuled kohale. Kõik oli korras, kuni hakkasid omanikule saabuma pahased kõned, milles kliendile oli koju toimetatud külmad või valed pitsad. Ta ei saanud oma süüst aru, kuna põhimõtteliselt ei pakkunud ta kojuveo teenust just kvaliteedi languse pärast.

Peagi selgus, et toidukulleri firma oli kopeerinud nende veebimenüü ja vahendas seda klientidele. Tema nägi vaid kohale ilmunud klienti, kes oli tegelikult kuller. Lisaks pani ta tähele, et tema kallist pitsat müüakse kaheksa dollari võrra odavamalt, kusjuures talle maksti täishind. Siit sündiski uudiskünnist ületanud eksperiment, milles ettevõtja tellis kümme 24-dollarilist pitsat ja maksis nende eest 16 dollarit tükk. Kasum 10 x 8$ = 80 dollarit mitte millegi tegemise eest, millele lisandus pitsa müümise eest teenitav kasum.

Järgmiseks läks ta jultunumaks ja pani karbi sisse ainult tüki tainast, sest ta ju teadis, et klient ei pahanda. Kasum kasvas. Nii võinuks jätkatagi – kasvasid nii käive kui ka kasum.

Antud võrrandis peab keegi olema kaotaja, kelleks oli antud juhul platvormipidaja, sest ka kuller sai oma töö eest tasutud. Miks platvormi omanik viga ei märganud? Sest ta on pidevalt kahjumis ja polnud kordagi kasumis olnudki. Investorid pumpasid aga vaid raha juurde, kuna tegemist on nn üksiksarvega ehk ettevõttega, mille väärtus kasvas kiiresti üle miljardi. Väärtus seisnes investorite silmades, mitte raamatupidamises.

Investoreid huvitab hoopiski teine arv – klientide kasvu näitaja. Kõik on turu hõivamise ajal kaotustega arvestanud. Oluline on kliendibaasi kasv! Midagi sarnast juhtus kinnisvaralaenudega. Üha imelikumaid laene müüdi pidevalt edasi, jättes mulje jätkuvast kasvust näiliselt kinnisvaraga tagatud sektoris. Praegu mängitakse inimeste pidevalt tühjenevale kõhule.

Pitsarestorani omanik lõpetas eksperimendi, kuna see polnud õige äri. Juhtum õpetas mõtlema, kuidas uus kullerimajandus toimib ja miks ajab see restoranid ning kullerid pankrotti. Loogika on üllatavalt lihtne. Toitlustusasutuse pidaja loovutab oma kliendid platvormipidajale. Sama teeb kuller. Mõlemad loodavad saada endale teiste toiduäris osalejate kliente. Nii mõtlevad kõik. Tänu võrguefektile muutub platvorm väärtuslikuks. Asjaolule mõtlevad ka investorid.

Nüüd pole restoranil muud teha, kui osta platvormi käest kliendi leidmise teenust. Sama teeb ka kuller. Mõlemad peavad nüüd juba osalema suuremas konkurentsis, vähendama kasumit ja panustama käibele. Paraku tühjade kõhtude arv eriti ei suurene. Järelikult käib võitlus olemasoleval turul teiste käest endale suurema osa haaramise nimel. Sama kehtib ka kulleri puhul.

Peamiselt käib võistlus valu kannatamise põhiselt. Sööjad on kapriissed nii aja kui ka toidu kvaliteedi osas ja on nad väga hinnatundlikud. Toiduga on meil juba selline tundlik suhe, mille nimel peavad toitlustaja ja kuller tegema investeeringuid paremasse varustusse, et madalama hinnaga suuremat turgu haarata. Ümberöelduna peavad nad võtma suurema riski. Suurem risk ja vähenev kasum ei saa hästi lõppeda.

Ühel päeval tõdeb kuller, et ei suuda uue elektritõuksi hinda tasa teenida ja annab selle poodi tagasi. Restoranipidaja jaoks käib kallis asukoht üle võimete ja ta sulgeb uksed. Klientidest kaugemale liikudes läheb tarne aeglasemaks ja kallimaks. Platvormipidajasse pumbatakse raha juurde, kuna varsti on kõik restoranid nende kliendid. Restoranid omakorda on kõikide platvormide kliendid.

Lõpuks kukub kaardimaja kokku ja mõeldakse välja midagi paremat. Kõhud on alati tühjad ja nii möödubki mõtlik hetk, kui kuller on silmapiirilt kadunud.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa

Allikas: "Portaal"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: