Kõigepealt jagatakse rahapott kolmeks: 40 protsenti läheb Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile ja sama palju Haridus- ja Teadusministeeriumile, ülejäänud 20 protsenti jagatakse Maaeluministeeriumi, Kultuuriministeeriumi, Sotsiaalministeeriumi ja Keskkonnaministeeriumi vahel. Iga ministeerium otsustab ise, kuidas, kellele ja milleks raha kulutab.

Võrreldes senise jaotusega, tegi kõige suurema hüppe majandus- ja kommunikatsiooniministeerium, kes sai juurde 22,4 miljonit eurot. Nende juhitud meetmete otsene kasusaaja on ettevõtja. Turule tuleb täiendav ports riskikapitali idufirmadele, kellel endal raha ega vahendeid piisavalt pole, küll aga hea idee. Avaneb enam võimalusi tootearenduseks ning käivitatakse ka innovatsiooniagentuur, mille eesmärk on soodustada tarka eksporti, ehk luua kallihinnalisi kooteid ja teenuseid, mida maailmale maha müüa.

Teadlased näevad seda raha vaid juhul, kui nad hakkavad ettevõtjaks või kui lähevad mõne ettevõtja heaks tööle. Majandusarengu asekantsler Viljar Lubi sõnul võiks nii üht kui teist Eestis rohkem olla, sest siis oleks meil rohkem tarku tooteid ja teenuseid, mis omakorda tähendaks, et meil oleks rohkem tarka eksporti. See tähendaks, et maksutulu kasvaks, mis omakorda tähendaks, et SKP suureneks, mis viiks selleni, et teadus- ja arendustegevuse rahakotiks määrtud ühes protsendis oleks rohkem raha ja ring hakkaks otsast peale. 

Ka sotsiaalministeerium ei kavatse saadud raha otse teadlastele suunata. Kõigepealt on plaanis seda oma tarbeks kasutada: viia poliitikate planeerimiseks läbi erinevaid uuringuid ning parendada rakendusasutuste teenuseid.

Sotsiaalministeeriumile eraldatud raha näevad teadlased vaid juhul, kui nad on valmis konkreetselt ministeeriumi vajadustest lähtuvat tööd tegema.

Kommunikatsioonijuht Oskar Lepiku sõnul lisandub järgnevatel aastatel taotlusvoorusid ka rahvusvahelise teaduskoostöö tarbeks. Sarnased plaanid on uuringute tellimiseks ja rahvusvahelise teadustöö rahastamiseks on ka keskkonnaministeeriumil ja maaeluministeeriumil. 

Ainus, kes kogu juurdetuleva raha otse teadlastele suunab, on kultuuriministeerium. Ehkki minister Tõnis Lukase sõnul on ka neil sarnaselt teistele lisarahastuse saajatele oma poliitikate planeerimiseks uuringuid vaja, otsitakse need vahendid siiski mujalt.

Seega, eelarvesse lisandunud teadus- ja arendustegevuse miljonid jagatakse 30 - 150 000 euro suuruste grantidena konkreetsetele teadlastele ja töörühmadele. Lukas loodab, et see aitab pikalt vaeslapse osas olnud monograafiate kirjutamist tagasi teadlase valikute paletile tuua.

Haridus- ja teadusministeerium suunab oma juurdetulevast rahast teadlaste grandirahaks ligi viiendiku, sama palju läheb teadusasutuste baasfinantseeringu suurendamiseks. Pea pool kogusummast läheb aga doktorantuurireformiks, mille järel doktorandid ei saa enam stipendiumi, vaid palka.

Suur osa sellest summast läheb seega maksudena otse riigikassasse tagasi. Ülejäänud rahast on plaanis toetada rahvusvahelist koostööd ja erinevaid asutusi teadusraamatukogudest Ahhaa-keskuseni.

Teadus- ja arendustegevustele määratud lisaraha puhul ongi seega oluline meeles pidada, et see ei lähe mitte otse teadlastele, vaid nagu terminis tegelikult sisaldubki, läheb see hoopis teadus- ja arendustegevusteks ja nagu näha, siis väga laias spektris. 

See, kui palju ministeeriumite plaanitud tegevustest tegelikult abikõlbulikuks osutuvad, selgub aasta jooksul. Kes täpselt kulutuste üle seiret teostama hakkab, on samuti alles otsustamisel. Juhtrolli võib selles osas haarata nii riigikantselei, teadus- ja arendusnõukogu kui haridus- ja teadusministeerium.