Teaduse tegemiseks on vaja teadustaristut. Tippteaduse puhul tähendab see tihtipeale kalleid vahendeid. Tartu Ülikooli teadusprorektor Kristjan Vassil loetles näiteks sekvenaatorid, magnetresonantstomograafid või massispektormeetrid. "Seadmed, mis võimaldavad näha ja töötada materjalide või elementidega, mida palja silmaga tühjas ruumis valge tahvli ees seistes ei näe," rääkis Vassil. Kokku on Tartu Ülikoolil soetusmaksumusena arvel umbes sajakonna miljoni euro eest seadmeid.

Kuna teadus kombib pidevalt piire, vananeb ka aparatuur kiirelt. Seega on algse hinnaga võrreldes Tartu Ülikooli seadmete väärtus praeguseks viis korda väiksem. Tippteaduse tegemiseks on aga vaja seadmeid pidevalt uuendada. Just alanud Euroopa Liidu rahastusperioodil nihkub rõhuasetus teadustaristu investeeringutelt koostööle ettevõtlusega.

"Me oleme praegu olukorras, kus peame väljuma Euroopa Liidu rahastusinstrumentide sõltuvusest," sõnas teadusprorektor.

Vassil lisas, et kindlasti peab laboritele leidma rohkem rakendust ärisektori teenistuses, kuid see ei pruugi olla iga seadme puhul lihtne. "Väga keerulist aparatuuri kiiresti ümber seadistada ühe või teise ettevõtte vajaduse jaoks on väga kulukas," rääkis ta.

Selleks, et tagada riiklikult olulise teadusinfrastruktuuri toetamine, on võimalik aastas riiklikest vahenditest kasutada suurusjärk miljon eurot. Seda mahtu oleks aga Vassili sõnul vaja drastiliselt suurendada. "Võrdluseks võib tuua Tartu Ülikooli geenivaramus oleva sekvenaatori, mis maksab miljon eurot. See on meil tegelikult vananenud ja peame uue soetama," lausus ta.

Haridus- ja teadusministeriumi teadustaristu valdkonna juht Martin Eessalu tõdes samuti, et riigi toetust teadustaristule peab tõstma. Eessalu nendib, et on ka aparaate, mille uuendamisest peab siiski loobuma.

"Asutused ja riik ei ole kunagi olnud absoluutsed ennustajad, mis suudaksid ette ennustada, et järgmised 50 aastat on kindlasti kõiki võimekusi vaja," rääkis ta.

Vassil muretseb, et muutusega võib veelgi enam süveneda mure, et alusuuringuteks on rahastust raskem leida kui rakendusuuringuteks. Kui aga alusuuringute tase kukub, ei ole lõpuks uusi teadmisi, millele rakendust leida.

Alusuuringud on eksperimentaalne või teoreetiline teaduslik uurimistöö, mida tehakse peamiselt selleks, et saada uusi teadmisi ilma otsese praktilise rakenduse eesmärgita.