Riik kavatseb hakata maksma doktorantidele Eesti keskmist palka ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Siim Lõvi /ERR

Riik kavatseb doktorantidele edaspidi stipendiumi asemel kõrgemat palka maksta, et võimaldada teadustööle pühendumist ja muuta see atraktiivsemaks. Paljude noorte teadlaste jaoks on see ammuoodatud samm, kriitikud muretsevad aga, et plaan võib endaga kaasa tuua vabaduse vähenemise.

Iraagi sõja veteran Raiko Jäärats on Tallinna Ülikooli ajaloodoktorant, kes vaikiva ajastu avalikkuse uurimise kõrval ka õpetab ning töötab ajakirja toimetajana. Mitmel rindel rabamine on paljude noorte teadlaste jaoks paratamatu.

"Enamus tudengeid peab tööl käima tegelikult täiskohaga tööl, ja need, kes ei käi tööl, suur osa neist elab väga vaeste inimestena," nentis Jäärats.

Vaid stipendiumile lootes ei koguneks noortel teadlastel ka pensioni ning haigus- ja vanemahüvitis jääksid minimaalseiks.

Doktorantuuri sageli ei lõpetatagi

Doktoriõppesse pääsevad need, kel magistridiplom juba taskus. Paljudele ärksamatele hingedele on see nagu tõotatud maa, kus avastada, uurida, keskenduda ja luua. Paraku kipuvad teadusrahastuse tõmbetuuled kauneid unistusi laiali puhuma.

Tallinna Ülikooli teadusprorektor Katrin Niglase sõnul hakati reformiga tõsiselt tegelema seetõttu, et praeguste tingimustega venib doktoriõppe läbimise aeg paljude doktorantide jaoks väga pikaks.

"See toetus oli palju aastaid neljasaja euro piires, nüüd on 660 eurot mõnda aega olnud. Üsna ootuspärane, et ülikoolid ei tahakski selliseid doktorandikandidaate vastu võtta, kes rahulduvad 660-eurose sissetulekuga," lausus Niglas.

Kirjade järgi kestab doktorantuur neli aastat, päriselus muu töö kõrvalt pingutades aga kaks-kolm korda kauem, väga sageli lõpetamiseni ei jõutagi. Mängu tuleb juba ka ülikoolide endi renomee.

"Ülikoolide kvaliteeti hinnatakse selle põhjal, kui hästi ja edukalt nad suudavad oma õppima tulnud üliõpilased ja doktorandid kaitsmisteni viia," märkis Niglas.

Siit tuleneb ka reformi tuum. Haridus- ja teadusministeeriumi asekantsler Indrek Reiman ütles, et reformi põhiline idee on see, et doktorantide enamus muutuks nooremteaduriteks ehk palgalisteks töötajateks.

Eesmärk on maksta neile vähemalt Eesti keskmist palka. Teid selleni jõudmiseks on mitu.

"Üks on see, et doktorandid muutuvad teadlaseks ülikoolis või evalveeritud teadusasutuses. Teine võimalus on, et doktorant töötab ettevõttes või muus mitteevalveeritud asutuses, näiteks valitsuses. Siis tema teadustöö teema tuleb sellest asutusest," rääkis Reimand.

Raiko Jäärats ütles, et tema karjäär oleks nende võimaluste toel teisiti kulgenud.

"Kui tol hetkel, kui mina astusin doktorantuuri, ma oleks saanud umbes Eesti keskmist palka, ma oleks oma senise töö jätnud kus seda ja teist ja pühendanud 100 protsenti ainult oma doktoriõppele. Mul oleks raske ette kujutada, et ma siis ei suudaks nelja aastaga ära teha," lausus Jäärats.

Reformiplaanidel on ka kriitikuid

Ometi on reformi suhtes kuulda ka kriitilisi hääli. Mõni peab küüniliseks näilist heldust, millega riik doktorandid palgatööjõuks teeb, kui seaduse järgi läheb pool noorte sissetulekust maksudena otse riigikassasse tagasi, ehk sisuliselt paneb valitsus raha ühest taskust teise.

Muret tuntakse ka doktorantide vabaduse kadumise üle ning kardetakse, et ülikoolid võivad hakata nendega oma tööjõuprobleeme lappima. Juba praegu on juhtumeid, kus grantide taotlemise ja täitmisega hõivatud akadeemiline personal toetub õppetöö läbiviimisel liigselt oma juhendatavatele.

Kui stipendiaadina on võimalik – küll häid suhteid ohtu seades, ent siiski – õpetamisest teatud hetkel loobuda, siis töölepinguga doktorantuuri puhul võib see olla keerulisem. Viimase vastu on aga ka osaline lahendus mõeldud.

"Kolmas võimalus on suhteliselt sarnane praegusega, kus doktorant on ainult üliõpilane. See on mõeldud nendele juhtumitele, kui doktorant teeb oma doktoritööd sellise töö kõrvalt, mis ei ole seotud tema teadustööga," ütles Indrek Reimand.

Kõlab paljulubavalt, aga erinevalt praegusest olukorrast ei ole selle tee valinutel võimalik üldse riigilt toetust saada.

Praegu on doktorikraad vajalik vaid neile, kes tahavad akadeemilisse maailma jääda. Reformiga püütakse ka seda muuta. Ammu on olnud juttu, et ühiskonnale tuleks kasuks, kui nii riigiametites kui ka erasektoris oleks teatud ametikohtade puhul doktorikraad kohustuslik. Ometi on endiselt standardiks pigem magistrikraad.

Katrin Niglas nentis, et tegu on mõnes mõttes surnud ringiga.

"Kui doktorikraadiga inimesi sinna piisavalt juurde ei tule, ei teki ka teadmist ja tunnet ühiskonna poolel, et tõepoolest nende abil saab paremini ka oma asju ajada ja toime tulla," lausus Niglas.

Reformi käigus loodetakse edasiminekut ka sel rindel. Muu hulgas kätkeb see meetmete loomist, mille kaudu riigi või Euroopa Liidu raha erasektorisse suunata.

Üle kümne aasta töös olnud muutustepaketi erinevaid osi on ülikoolid vastavalt võimalustele juba hakanud jõudumööda rakendama ning tänavu on haridus- ja teadusministeeriumil plaanis eraldada ülikoolidele raha uue skeemi piloteerimiseks. Täies mahus lubatakse reformiga valmis saada järgmise aasta sügisel.

Toimetaja: Marko Tooming

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: