Kui olin alles väike tüdruk, kingiti mulle raamat kosmosest ja öeldi omalaadi ennustusena, et minust võib saada kunagi astronaut, kes reisib tähtede vahel. Nagu näha, siis astronauti minust ei saanud, kuid valisin siiski reaalteaduste valdkonna. Tänaseks olen äsja kaitsnud doktoritöö materjalitehnoloogia valdkonnas.

Veel viis aastat tagasi ei arvanud ma, et see üldse juhtuks. Olin selleks hetkeks koolis käinud järjestikku 17 pikka aastat ja olin väsinud või tüdinenud. Tagantjärgi on mul hea meel, et see seisukoht polnud kindel ja lasin end vastupidises veenda. Kes teab, kas pausi tegemisel oleksin kunagi üldse otsustanud õpinguid jätkata, kuna pahatihti teisenevad harjumuste, sealhulgas kooliskäimise harjumuse, muutumisel prioriteedid.

Lühidalt - õpingute jätkamisele tuleb "elu" vahele ja inimesed ei ole nii altid mugavustsoonist lahkuma. Edasiõppimise või selle asemel tööturule suundumise või pereloomise valikud tunduvad olevat eriti keerulised just naisterahvastele.

Naised võivad tunda pärast ülikooli lõpetamist end valiku ees, kas õppida edasi ja lükata pere loomine edasi või luua pere ja lükata õppimine edasi. Kui luua pere, siis kas suudetakse samal ajal edasi õppida? Samuti kas tullakse õppimise ajal rahaliselt toime või tuleks hoopis suunduda tööturule? Kui minna õppima hiljem, kas siis veel on selleks aega ja ressursse?

Need on igaühe isiklikud otsused ja need ei ole alati kerged. Siiski, alati ei pea need valikud olema nii rasked. Juba ülikooli esimestel aastatel asusin õpingute kõrvalt tööle ja olen jätkanud töötamist ka doktorantuuris. Doktorantuuri ajal sünnitasin ka oma esimese lapse. Ma pole pidanud loobuma millestki.

Minu õpinguid on lihtsustanud asjaolu, et mu töö ja uurimisteema on olnud seotud ja mis kõige olulisem, mul on väga toetav pere, kellele olen saanud vajadusel loota. Asjaolu, et ma olen õpingute kõrvalt saanud töötada, on andnud mulle julgust ja võimaluse luua pere.

Tahan seega julgustada kõiki, kes kaaluvad või on kaalunud doktorantuuri astumist, leida endas julgus, energia ja ettevõtlikus seda teha, sest tegemist võib olla hindamatu kogemuste ja võimalustega kogu edasiseks eluks. Doktoriõpe on väärt aega ja sellega kaasnevate väljakutsetega tegelemist ja hakkamasaamist – kuigi vastab tõele, et kõik see ei ole kerge.

Tööstusdoktorantuur kui võimalus (pisutki) maailma muuta

Usun, et tööstuse valdkonna akadeemilises õppes peaks doktorikraad olema rohkem normiks kui erandiks, mis siiski ei tähenda, et magristrikraadiga inimesed ei peaks rakendust leidma. Olen seisukohal, et doktorantuur annab olulise panuse iga doktorandi isiklikku ja heade tulemuste korral ka teaduse arengusse, seda kasvõi teadlaste järelkasvu seisukohalt. Õpingute eesmärk on õpetada tudengeid leidma päriselu probleemidele lahendusi teaduslike meetodite abil.

Kuigi see võib kõlada liiga pateetiliselt, on tööstusdoktorantuuris võimalik sõna otseses mõttes muuta maailma, kasvõi natuke. Tuleb kasuks mõelda suurelt või siis teisisõnu mitte piirata valetagasihoidlikkusega oma tegevust tulevikus. Tegemist ei ole naiste ega meeste alaga, vaid huvitava ja võimalusterohke valdkonnaga olemata inimese soost.

Doktorantuuriõpingud võimaldavad õppida oma ala spetsialistidelt ja teadlastelt, kuidas luua probleemidele innovatiivseid, sealhulgas keskkonnasäästlikke ja -sõbralikke lahendusi ning osaleda teadustöös nii ülikoolis kui arendustegevuses väljaspool akadeemilisi asutusi.

Seejuures ei ole vähetähtis, et tänane tööstuse areng ja innovatsioon on inimajaloo suurima väljakutse ees. Ühiskond ei oota ega vaja ainult uusi ja innovaatilisi lahendusi, vaid need lahendused peavad arvestama loodust ja keskkonda meie ümber, et ka järeltulevatel põlvedel oleks tingimused teaduse tegemiseks. Keskkonda on võimalik säästa ja hoida, kui inimkond astub selleks sammu edasi, mitte tagasi. Siinkohal on suur rõhk just teaduse arengul tööstuse suunal.

Töökogemus tööstusest

Minu isiklik kogemus doktorantuuris on olnud rikastav mitmel moel. Minu ees avanes nii-öelda uus maailm, seda nii teadmiste, pedagoogiliste oskuste kui ka omandatava kohese rakendamise poolest päriselus. Olen saanud töötada Tallinna Tehnikaülikooli inseneriteaduskonna doktoriõppe kõrvalt elektrokeemikuna ettevõttes Skeleton Technologies OÜ.

Nii mõnelgi hetkel on olnud keeruline ühildada õpinguid tööga, aga just nii olen saanud rakendada omandatavaid teadmisi kohe ka oma tööelus. Nii tehnikaülikool kui Skeleton on olnud minu õppimise ja samaaegse töötamise osas väga mõistvad, millest on kasu saanud loodetavasti kõik osapooled.

Taoline töö ja õpingute kombineeritud kooslus on kogunud tööstusdoktorantuuride tudengite seas järjest enam populaarsust. Tööstusdoktorantuur võimaldab ettevõtetele ja asutustele ülikooli akadeemiliste kompetentside kaasamist nende jaoks olulise uurimisprobleemi lahendamisel.

Sellises koostöös on võitjaks kõik. Ühelt poolt saab oma alal töötav arendusspetsialist doktorikraadi teemal, mis on seotud tema tööandja teadus- ja arendustööga. Teiselt poolt saab ettevõte enda kasutusse uurimistöö tulemused ning ülikool, kolmanda osapoolena, on partneriks reaalsete probleemide lahendamisel Eesti ettevõtluses.

Tööstusdoktorantuuri peamine eelis traditsioonilise doktorantuuri õppekava ees on reaalne töökogemus tööstuses, mis võimaldab doktorandil hiljem suurendada oma valikuid tööturul. Tööstusdoktorantuur võimaldab näha reaalseid probleeme, mis tööstuses esinevad; tutvuda ettevõtete töökultuuri ja –struktuuriga, suhelda potentsiaalsete tarnijate ning klientidega. Lisaks on tudengil kooli lõpetades juba töökogemus, mis ettevõttesse tööle kandideerides on üheks peamiseks kriteeriumiks lisaks kvalifikatsioonile.

Artikli aluseks on autori kõne Tallinna Tehnikaülikoolis doktorite promoveerimisel 17. septembril 2021.