Millal asendus jõulusokk jõuluvanaga? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Kinke toov jõulumees sai saksa eeskujul Eestis laiemalt tuttavaks allas 19. sajandi lõpus.
Kinke toov jõulumees sai saksa eeskujul Eestis laiemalt tuttavaks allas 19. sajandi lõpus. Autor/allikas: ERR/Erakogu

Jõuluajal käib mitmetes peredes jõuluvana, kuid mõnes piirkonnas on säilinud ka jõulusoku traditsioon. Millal asendus jõulusokk jõuluvanaga ja kes see jõulusokk õigupoolest on, vastab Marju Kõivupuu.

Jõuluvana või jõulutaat ei ole eesti laste kodudes just väga ammune külaline. Teada on, et arvatavasti päris esimene jõulutaat käis eesti lastel külas 1896. aastal Pärnumaal Audru-Malla koolimajas – seega siis 124 aastat tagasi. Kas see imelik "jõuluonu" ka lastele kingitusi tõi, seda me kahjuks ei tea, kuid kingitusi toov jõulumees sai saksa eeskujul Eestis laiemalt tuttavaks tõepoolest alles 19. sajandi lõpus. Ka sõna "jõulumees" on otsetõlge saksa keelest – Weinachtsmann.

Varem pandi kingitused kas kuuse alla või lauale. 1882. aastal said eesti lugejad näha, kuidas senitundmatu tegelane – jõulumees võiks välja näha. Jakob Kõrv jutustas eesti keeles ümber Dickensi jõulujutu ja kuigi selles loos iseenesest jõuluvana ei mainitud, oli raamatukese kaanele tema pilt ära trükitud.

Kui keegi on juhtunud nägema Mark Soosaare filmi "Jõulud Vigalas", mis kajastab 1905. aasta traagilisi sündmusi Läänemaal, siis on seal episood, kuidas kunstnik Ants Laikmaa (Laipmann) teeb oma venna, Bernhard Laipmanni lastele jõuluvana ja toob kinke. Tolleaegne jõulumees meenutas välimuselt veel vägagi sellist metsikuvõitu tegelast, midagi näärisoku ja mardisandi vahepealset.

Päriselt kodunenud oli jõuluvana Eestis 1920. aastateks. Kuigi täna külastab jõuluvana Riigikogu, siis juba noores Eesti Vabariigis kutsus jõuluvana poliitikategelasi korrale. Tollastest ajalehtedest võib leida pilapilte, kus jõuluvana teeb poliitikule kingitusi, või lugeda vesteid, kus jõulutaat oli sattunud kimbatusse, külastades ühe või teise partei kontorit. Päkapikud sugenesid Soome ja Rootsi eeskujul Eesti jõuluvana abilisteks 1930. aastatel.

20. sajandil kujunes välja ka jõuluvana nüüdisaegne väline kuju: valge habe, punane teravatipuline tutiga müts, punane kuub valgest karusnahast krae ja kätistega. Sellele kuvandile aitasid 1930. aastatel kaasa Coca-Cola reklaamid. Kunstnike Thomas Nasti, Haddon Sundblomi ja teiste looming toetas samuti meile tuttava jõuluvana visuaalse kuvandi kinnistumist.

Eestis olid veel 1970–1980ndatel kodused nääri- või jõuluvanad nii mõnigi kord üsna metsiku välimusega, kes ajaksid tänastele lastele ehk natuke hirmugi naha vahele. Julgematele tunduksid lihtsalt naljakad.

Näärivana 1970ndatest. Autor/allikas: Erakogu

"Ametlikud" nääritaadid kandsid uhket puna-valget või sinivalget, harvem rohe-valget kuube, soliidset täishabet ning mõjusid kõigiti esinduslikult ja auväärselt. Vitsakimp kuulus kindlasti ka jõuluvana aksessuaaride hulka, sest neid lapsi, kes olid aasta jooksul ka üksjagu koerust teinud, sattus samuti jõuluvana palge ette. Ega siis samas keegi kingist ilma jäänud või vitsa saanud, kuigi väike heatahtlik noomimine tuli teinekord ära kannatada.

Jõulumehele salmi lugemine või laulmine, et kingitus auga välja teenida, on meieni jõudnud luterliku rahvapedagoogika vahendusel. Haritud ja hästikasvatatud laps pidi peast teadma mõnda värsikest.

Ürgsete juurtega jõulusokk tegutseb ka tänapäeval

Jõulusokk (käänata sokk <soku), mitte see sokk, kuhu kingitusi poetatakse ja mida poest osta saab, on jõulu- ja uusaastakombestikku kuuluv loomaks maskeerunud tegelane, kes on siiani Lääne-Eestis ja saartel paiguti populaarne. Tal ka palju toredaid nimetusi, ikka pärit kohalikust keelemurdest: jõulupukk, jõulutönk ja nii edasi.

Sokuks maskeeritud inimene liikus koos karjusega või üksi jõuluajal ringi ja lõbustas inimesi – puksis pererahvast, hirmutas lapsi, pritsis tüdrukuid veega ja kogus ande. Maskeerimiseks läks vaja pahupidi kasukat, sokupead, looka, takku või lina, millest tehti habe – kasutati igasugust majapidamises leiduvat kraami nii, nagu maskeerija fantaasia lubas ja ette kujutas.

Nääripoisid ja näärisokud aga käisid saartel ja Lääne-Eestis uusaasta esimestest tundidest alates perest peresse, soovisid head uut aastat ja kirjutasid kriidi või söega majauksele uue aasta numbri. Neile pakuti õlut, anti ande – vööpaelu, pähkleid, õunu.

Sokuks maskeerimise ja sokujooksmise komme on levinud ka Soomes, Rootsis, Norras, Taanis, Iirimaal, Ungaris, Sloveenias, Bulgaarias ja Portugalis.

Varasemal ajal käsid Eestis ringi ka jõulusandid. Maskeeritult käidi ande korjamas ka teistel pikkade aastavahetuspühade sisse jäävatel tähtpäevadel.

Eks selliste kommete tagamaid tuleb otsida eelkristlikust perioodist, kus võime näha seoseid surnutekultusega – inimese hing võis kriitilisel ajal (ja aastavahetus seda on!) võtta looma kuju, kuid samuti on maskeerimine nii tõrjemaagiline kui ka meelelahutuslik tegevus.

Sokujooksmine on saarte ja läänerannikul paiguti veel tänaseni elav traditsioon ning on kantud seetõttu ka Eesti vaimse kultuuripärandi nimekirja.

Aegade möödudes on ka jõuluvana traditsioon muutunud aina rohkem meelahtuslikuks, nii nagu seda on ka veel elus olev ürgsete juurtega sokujooksmise tava.

Toimetaja: Indrek Ojamets

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: