Kasvatuspsühholoog Merilin Mandel rääkis Raadio 2 saates "Pulss", et lastele päkapikkudest ja jõuluvanast rääkimiseks ei ole õiget ega valet viisi. Küll on ta mõelnud, kuidas seda teha nii, et vanematel ei oleks liiga palju pinget, aga samas jääks lastele jõulumaagia alles.

Mäng, millest keegi ei räägi

Ühe võimalusena võiks lastele rääkida, et tegu on suure mänguga. Ühtlasi  on see ainuke mäng, mida ka kõik täiskasvanud koos lastega kaasa mängivad. "Mängu peamine reegel on see, et mitte keegi ei ütle kunagi, kuidas see on tegelikult mäng. Siis jääb natuke kelmikust ja maagiat alles. Samas ei valeta [vanem] lapsele ja laps ei lähe võib-olla ka teistele rääkima, et tegelikult ema paneb mandariini sussi sisse," sõnas Mandel.

Samamoodi võib tema sõnul lastele öelda, et kuigi paljud pered sellist mängu mängivad, siis nende peres on teised reeglid. "Traumat laps ei saa, kui ta kasvab üles teadmisega, et mingid võõrad väikesed olendid ei käigi salaja öösel kodus," lausus kasvatuspsühholoog.

Lastele võib ka öelda, et erinevates perekondades on eri kombed. On perekondi, kus jõule ei tähistada, ja on perekondi, kus päkapikud ei käi – sellest rääkides saab avardada Mandli sõnul laste maailmapilti. "Nelja- või viieaastasel lapsel on päris hea arusaam sellest, et kõik pered ei ole nagu nende oma. Sellest annabki teha suurema vestluse maailma ja uskumuste teemal," ütles ta.

Kui aga laps usub, et päkapikud on päriselt olemas, on Mandeli sõnul vanematel tihti väga raske tabada, millal lastele tõtt tunnistada. "Kui laps on nii noor, et ta naudib seda teemat, siis ma tahaks näha vanemat, kes võtab südame rindu ja ütleb, et on aeg see ära rikkuda," rääkis ta.

Kasvatuspsühholoog lisas, et hea võimalus oleks tõtt rääkida siis, kui laps hakkab küsima väga üksikasjalikke küsimusi. Näiteks seda, kuidas päkapikud tuppa saavad, kas nad näevad välja sellised nagu filmides ja kuidas nad iga lapse juurde jõuavad.

Kui laps on päkapikkudesse ja jõuluvanasse uskunud ning on tõde teada saades vanemate peale vihane, soovitab Mandel lapsega rääkida. "Öelda talle, et ma saan aru, kuidas sa oled pettunud, ma oleksin pidanud varem rääkima ja ma vabandan. Ütle lapsele, et kui ta on valmis rääkima, siis vanemad on siin ja võivad kõiki asju arutada. Lase lapsel vihane olla, see on õigustatud tunne: lapselt on ära võetud miski, millesse ta on pikalt uskunud. Sa ei ole halb vanem, kui su laps on su peale vihane," ütles ta. Kasvatuspsühholoog märkis võrdlusena, et täiskasvanud vihastavad üksteise peale pidevalt.

Mandel meenutas, et tema 15 aastat noorem vend oli tõde teada saades pettunud hoopis teisel põhjusel. Õel ja vanematel oleks olnud justkui saladus, millesse tema ei olnud kaasatud. "Talle oli valetatud ja loodud võltsmaailm, kuhu mina ja vanemad teda sisse ei lasknud," ütles ta.

Päkapikud karistusvahendina

Sageli kasutatakse päkapikke ka laste hirmutamiseks. Näiteks öeldes, et kui laps tuba ära ei korista või kui ilusti ei käitu, siis päkapikk ei tule ja suss jääb tühjaks. "Lapsel on õigus käituda lapse moodi aastaringselt. Isegi siis, kui mõned vanemad tahavad Pinteresti jõule," ütles Merilin Mandel. Psühholoog lisas, et tema hirmutamistaktikat ei toeta: "See pigem hirmutab, kui keegi piilub sind ja tuleb pidevalt hästi käituda."

Hirmutamise puhul tasub mõelda, kuidas mõjuks  selline olukord  täiskasvanutele. "Kujuta ette, et sul oli rõve päev, sa oled halvasti maganud, kõht on tühi ja miskit on nässu läinud. Sa tahad end välja elada, tunda ennast mugavalt omale turvalises kohas. Ja siis su partner ütleb, et sa pead hästi käituma, sa ei tohi oma muret, frustratsiooni väljendada, sest mingid suvalised väikesed 15-sentimeetrised tüübid piiluvad sind, mis oleks ka ebaseaduslik, kui nad oleksid päris inimesed," rääkis Mandel.

Tema sõnul ei toeta see kuidagi ka last. Pigem teeb see mõnusamaks vanema elu. Tal on pea kuu aega, kus iga kord, kui laps hakkab lapse moodi käituma, saab talle öelda, et ära praegu nii käitu. Kui keegi täiskasvanut niimoodi hirmutaks-ähvardaks, siis ei tekitaks see talgi motivatsiooni paremini käituda, vaid pigem tekitaks trotsi.

Ta meenutas, kuidas kasutas lasteaiaõpetajana isegi üks kord hirmutamistaktikat. Ta jättis lastele kirja, kus päkapikk ütles, et nad käitusid nii halvasti ja  nende suss jäi seepärast sel päeval ka tühjaks. "Nüüd ma muidugi mõtlen, miks ma nii nõme õpetaja olin," sõnas kasvatuspsühholoog.

Pigem võiks päkapikk rääkida sellistes kirjades sellest, kuidas ta nägi, et lapsel oli eelmisel päeval raske ja loodab, et nüüd on parem ning kui ta on vihane, võiks ta jalgu trampida vms. "Ehk siis mitte anda kasvatuslikku poolt läbi hirmu ja piiramise, vaid läbi toe ja toetamise. Kui need mehikesed meid nagunii ebaseaduslikult piiluvad, siis las nad olla toredad," ütles Mandel.

Kasvatuspsühholoog ütles lõpetuseks, et jõulud on nagunii üsna stressirohke aeg. Seetõttu pole mõtet tunda päkapikkude ja jõuluvana pärast veel eraldi pinget ja vaagida, kas ollakse hea või halb lapsevanem. "Rohkem lahkust endaga, lahkust lapsega. Naudime seda, et ongi natuke põnevam periood ja anname lapsele ka andeks, et sel perioodil rutiin võib kaduda, mis tekitab lapses ekstra palju stressi, väsimust, frustratsiooni, kurnatust. Seda isegi siis, kui päkapikud piiluvad," ütles ta.

Kuula ka "Pulsi" saatest, millised jõuluvanad käisid Merilin Mandlil külas ja kuidas said saatejuhid teada, et päkapikke polegi olemas.