Uuringu autorid oletavad, et laps tajub vanemate reaktsioonide erinevust. Enamikku lastest ei õpetata uurijate sõnul siiski otseselt valetama. Küll aga võivad vanemate käitumine lastele mõista anda, et väike tõeväänamine võib olla ausast otsekohesusest parem valik, vahendab ScienceAlert.

Autorid märgivad, et selline õppetund pole tingimata halb. Pea kõik inimesed õpivad elu jooksul näiteks taktitunde nimel tõtt väänama. Valetamine on ühtlasi oluline samm lapse emotsionaalse käitumise ja suhtlusoskuse arenguteel. Meeleteooria järgi viitab see lapse võimele viimaks aru saada, et teiste inimeste mõtted, soovid ja vajadused erinevad tema enda omadest.

Nüüd kirjeldatud katsed osutavad, et kui laps valetab omakasu eesmärgil, mõistavad vanemad teda sageli karmilt hukka. Samas andis uuring esimest korda aimdust, kuidas erineb vanematele karmi tõtt või viisakusvalet rääkides saadav tagasiside. Teisisõnu, mis juhtub näiteks siis, kui laps ütleb ema mütsi nähes otse, et "Sul on kole müts" või diplomaatiliselt "Su müts on ilusat värvi".

Kui see oleks minu laps...

Uurijad kutsusid oma katsesse 142 lapsevanemat. Kõigile neist näidati kaheksat videot, kus lapsnäitleja mängis läbi erinevaid stsenaariume. Videote vaatamise ajal paluti katseisikutel ette kujutada, et niimoodi käitub nende oma laps. Seejärel paluti neil mõelda, kuidas nad lapse igale teguviisile reageeriks.

Näiteks palus vanem ühes videos lapsel öelda, kus on parasjagu tolle väike vend või õde. Väiksemat õve ootas samal ajal vanematelt ees peapesu.

Otsekohese tõerääkimise videos vastas laps: "Ta on veranda all." Tuima valetamise videos ütles laps aga: "Ta läks raamatukokku." Peenekoelisema valetamise videos ütles laps: "Ma arvan, et ta võis magama minna." Suhtlusvarjundeid paremini tajuv tõerääkija vastas aga: "Ma arvan, et ta võib kusagil õues olla."

Teises stsenaariumis rääkis laps samuti mõnel juhul valesid, aga siis mitte õve kaitseks, vaid lihtsalt viisakusest.

Iga video vaatamise järel paluti katseisikutel hinnata lapse isikuomadusi: usaldusväärsust, lahkust, head käitumist, pädevust, meeldivust, sõbralikkust, intelligentsust, ausust ja südamlikkust. Ühtlasi andsid uuritud täiskasvanud punkte selle eest, kui hea inimene laps igas videos nende meelest oli.

Üldiselt suhtusid katses osalenud vanemad laste valetamisse halvemini kui tõerääkimisse, aga siiski mõne erandiga. Kui laps valetas viisakusest, suhtusid täiskasvanud temasse paremini, kui isegi kõige taktitundelisemalt tõtt rääkinud lapsesse. Kui laps püüdis aga valetades õve kaitsta, sai talle osaks karmim pahameel, kui kõik ausalt ära rääkinud lapsele.

Sedasorti ausus ei tee last vanema silmis armsamaks. Kui laps oma õe või venna peale kaebab, kipub kinnitust saama arusaam, et pealekaebamine ei meeldi kellelegi. Katse põhjal pidasid täiskasvanud taolisi lapsi aga valetajatest usaldusväärsemateks. 

Autorite sõnul on valetamist küll kombeks halvaks pidada, kuid suhteid hoidvaid valesid rääkivatele lastele saab osaks palju nüanisrikkam reaktsioon. Kuigi karm otsekohesus ei pruugi lisaks kuulajale meeldida, võib see siiski jätta lapsest mulje kui usaldusväärsest inimesest.

Kuidas laps vanema reaktsioone päriselt tõlgendab, peab aga selguma edasistes uuringutes. Töörühm kavatseb korrata sarnast katset just lapse vaatepunktist.

Uurimus ilmus ajakirjas Journal of Moral Education.