Mida peate oma senise elu või karjääri kõige nauditavamateks hetkedeks ning kui palju võivad ühtida need põhjustega, mille pärast teid akadeemikukandidaadiks esitati?

Ma olen alati olnud siiralt rõõmus ja uhke, kui minu õpilased, magistrandid, doktorandid on jõudnud eduka kaitsmiseni; kui näen, et nad on leidnud elus oma tee – nende tiivad on tugevad ja kannavad, neist on saanud või saamas uus loov akadeemiline põlvkond, kellel on humanitaarteadustele ja ühiskonnale palju anda – nii Eestis kui ka maailmas laiemalt.

Kindlasti on olnud põhjust rahuloluks, kui maastiku ja kultuuripärandi uurimine on kaasa aidanud maastikupärandi väärtustamisele ja kaitsmisele Eestis... Võimalus vaimse pärandiga seotud teemadel kaasa rääkida rahvusvahelisel tasemel, seda nii teoreetilises kui rakenduslikus plaanis. Võimalus teha sisulist ja mitmekülgselt koostööd erinevate akadeemiliste ja mitteakadeemiliste asutuste ja inimestega nii Eestis kui raja taga...

Kuid eriliselt südantsoojendavad hetked on olnud ikkagi need, kui pärast kohtumist, koolitust või akadeemilist ettekannet tuleb keegi ja ütleb: aitäh! Tead, see sinu mõttekäik aitas mind edasi, sellest oli mulle palju kasu... Ja muidugi arvukad kohtumised inimestega, kes on ühel või teisel moel olnud minu akadeemiliste uurimuste empiiriliseks allikaks, inspiratsiooniks, motivaatoriteks...

Millised on teie valdkonna peamised väljakutsed Eestis ja maailmas tervikuna?

Ka Covidi-epideemia valguses, kuid mitte ainult, on minu meelest üks suuremaid väljakutseid teadusmõtte ja teadlaste usalduskrediidi suurendamine ühiskonnas laiemalt. Sellest on viimasel ajal ka piisavalt palju räägitud.

Paraku pole teadlastel võimalik anda üheseid ja lihtsaid vastuseid keerulistele küsimustele, mida ju teadlastelt oodatakse. On loomulik, et nii mõnigi kord tuleb uute teadmiste valguses teinekord ka suhteliselt kiiresti vananenud arusaamad ja tõlgendused ümber hinnata... ja nii mõningi kord pruugi uuringutulemused ühele või teisele osale ühiskonnast meeldida.

Väljakutse on kindlasti vaimse kultuuripärandi väärtustamine ja hoidmine, mis 21. sajandil, mil väikeste kultuuride ja keelte kadumine maailmakaardilt on valupunktiks kogu maailmas. Nõnda nagu iga bioloogilise liigi hävimine vaesestab Maa liigilist elurikkust tervikuna, on nii paraku ka (väikeste) keelte ja kultuuridega. Omamoodi väljakuts on kindlasti ka argikultuuri-uuringud ilma ideoloogiliste eelarvamuste või kallutatuseta, sealjuures seda nn kõrgkultuurile vastandumata.

Eestikeelse kvaliteetse ja prestiižsse (humanitaar)kõrghariduse säilimine ja säilitamine on samuti arvestatav väljakutse samaväärselt akadeemiliste koolkondade, mõttesuundade ja diskursuste paljususe võimalikkusega suhteliselt väikeses Eesti ühikonnas. Ka ei loo säästurežiimil ja projektipõhiselt rahastatav teadus just ülearu palju võimalusi teadusmaastikku uute ideedega rikastamiseks või n-ö nišiteemadega tegelemiseks. Väljakutse on teadustulemuste hindamine. Uurimistegevuse eetika jne.

Digitehnoloogia rakendamine parimal moel humanitaarteaduste ja kultuuride uuringute igakülgseks hüvanguks – hoides sealjuures meeles, et kaasaegne digitehnoloogia on esmajoones siiski vahend, mitte eesmärk omaette.

Millisena näete te akadeemikute rolli 21. sajandi ühiskonnas ja kui nähtavad peaksid olema nad argielus?

Ma pole sellele küsimusele vastates kaugeltki originaalne. Neid mõtteid on ühel või teisel moel sõnastatud korduvalt varemgi, alates sellest, et kas ja kuidas ühiskond väärtustab õpetlast, kas ja kuidas hindab tema akadeemilist sõltumatust ning tema poolt läbiviidud uuringute tulemusi, annab talle teatava akadeemilise vabaduse....

Pean oluliseks akadeemilise inimesena vajadust olla dialoogis ühiskonnaga, olla mõistlikul määral nähtav ning esindada ja panustada oma valdkonna edenemisse parimal võimalikul moel nii akadeemilises maailmas uurijana, ametnike hulgas, kõrgharidusmaastikul kui ka loengutes-konverentsidel ja mitteakadeemiliste inimeste seas.

Mida tähendaks akadeemiku tiitli saamine teile isiklikult ja kuidas see teie elu muudaks?

Saada nomineeritud akadeemikukandidaadiks – ainuüksi see on minu jaoks väga kõrge ja motiveeriv tunnustus. Ma pole oma pole ehitanud oma akadeemilist karjääri üles teadlikult kalkuleerides, kuipalju kasulikke punkte üks või teine tegevus annab tabelites, mis on seatud akadeemiliste inimeste tegevust mõõtma ja hindama.

Need teemad ja probleemid, mis on mind uurijana köitnud või mis on olnud läbi rakendustegvuse Eesti ühiskonnas rohkemal või vähemal määral aktuaalsed või vajalikud, puudutagu see siis (maastiku)pärandit või surma ja haigustega seotud teemaderingi, nendega ma tegelen ikka edasi, kuniks elu ja tervist jätkub.

Akadeemikutiitel annab selle omaniku sõnadele-mõtetele-tegevusele senisest autoriteetsema ja suurema kaalu nii teadusmaastikul kui ka ühiskonnas laiemalt ning peaks ideaalis looma parimad võimalused panustamaks igakülgselt kultuuri- ja humanitaarteaduste edendamisse. Ja muidugi tähendab akadeemikutiitel vastutust, vastutust ja veelkord vastutust...