Kui jõulud on aastaajast tulenevalt tubased pühad, siis jaanipäev toob inimesed õue – tahetakse sõita loodusesse, kuhugi kaunisse paika jaanitule ümber, et saada osa meie valgete ööde ja elusa tule müstikast, olla koos sõprade ja sugulastega, lasta pika talve jooksul kogunenud "aur" välja.

Meie tähistame jaanipäeva uue kalendri järgi 24. juunil, kes aga jaanipäevaks soovib Setomaale sõita, siis tasub meeles pidada, et nemad peavad jaanipäeva ikka vana kalendri järgi – 6. juulil. Kuna selle suve vabaõhuüritusi mõjutab koroonakriis, siis käis mul peast läbi õige mitu korda, et võiks sel aastal kogu Eestis tähistadagi jaanipäeva vana kalendri järgi.

Alles see kalendrireform meil oli, pisut üle 100 aasta tagasi ehk veebruaris 1918.  Jaanipäeva tähistamise traditsioon on aga märkimisväärselt pikem. Aegade jooksul on jaanipäeva tähistamisele lisandunud õige mitu kihti – ürgne suvise pööripäeva tähistamine lõkke süütamise, rituaalide, maagiliste toimingute ja lauludega, kristlik kontekst ning Eesti ajalugu silmas pidades ka isamaaline tähtsus ja tähendus.

Suvine pööripäev ehk suvine päikeseseisak aga on jaanipäevast siiski mõni päev varem – 20. või 21. juunil. Meil siin põhjapoolkeral on siis pikim päev ja lühim öö – Fahelmanni kauni muistendi kohaselt Koidu ja Hämariku romantilise kohtumise aeg.

Jaanilaupäeva lahutamatu kaaslane on jaanituli – süüdatud igiammustel aegadel päikese ülistuseks ja inimese rõõmuks, maagiliseks puhastuseks. Kodust jaanituld iseenda ja oma pere maagiliseks kaitseks tegid mäletatavasti meie esivanemad, kes alles pärast koduse tule juures istumist läksid küla suurele jaanitulele.

Koduse tule ümber aeti teinekord ka kariloomad, sest usuti jaanitule puhastavasse toimesse. Usuti, et kes jaanitule ääres oma selga soojendab, selle selg seisab kuni järgmise jaanini terve, kes võtab aga jaanilõkkest sütt kaasa ja poetab seda oma peenramaale, sellel söödikud ei sigi ja kapsad loovad kopsakad pead.

Jaanilõkkeks hakati koguma aegsasti puid ja muud põletusmaterjali. Veel 20. sajandi keskpaiku tehti Eesti eri piirkondades jaanituld erineval viisil. Näiteks Lääne-Eestis ja saartel oli tavaks süüdata tuli ridva otsa pandud tõrvatünnis, vahel ka elava, laasitud puu otsa viidud katlas. Tuletegemiseks valiti ikka kõrgem koht, kas mõni mägi või kõrgemal asuv kiige- ja jaanitulepaik, kus süüdati jaanilõke – ikka selleks, et tule puhastav ja kaitsev vägi ulatuks võimalikult kaugele.

Lõuna-Eestis on palju Jaanimäe-nimelisi kohti, millest suur osa on nüüdseks küll võssa kasvanud, kuid annavad tunnistust sellest, et paar inimpõlve tagasi olid need armastatud külapidude kohad. 19. sajandi teisest poolest 20. sajandi viimaste kümnenditeni on olnud kombeks suurema jaanitule tegemise juurde ehitada ka kiik. Lõkkeplats ehiti kaskede ja (paber)laternatega, hiljem elektriküünaldega. Kindlasti kuulus jaanipeo juurde laul, tants ja pillimees.

"Jaanilaupäeva õhtul võib igal kõrgemal mäekünkal näha jaanituld. Sinna koguneb harilikult suur hulk noori, kes siis jaanitule ümber mängivad ja laulavad. Samuti kui suvistepühade ajal, etendavad jaanipäeval kased suurt osa. Kaskedega ehitakse tube ja veel rohkem sõidukeid, millega jaanipäeval surnuaiapühale sõidetakse. Mõned neist kommetest on tänini tarvitusel ja püsivad veel vast edaspidigi." E 82202/3 (3) < Kambja khk., (1932).

Maagiline jaaniöö on täis imesid ja salapära, lootust ja ootust. Usuti, et jaaniööl on liikvel nii head kui ka kurjad jõud, seetõttu on olnud jaaniöö seotud arvukate maagiliste toimingutega, millest enamik on rahvusvahelise sisuga. Mõni otsib jaaniööl sõnajalaõit või siilipopirohtu, mõni härmaruses helendavaid jaaniussikesi. Sestap kuivatab just jaaniööl vanakuri oma raha, seda inimeste tehtud jaanitulede valguses. Lihtsurelikul ei maksa selle varanduse järele kätt küünitada, tema käes muutub saatanlik kuld ja hõbe pohmelusest ärgates ikka lepalehtedeks või loomasõnnikuks.

Kindlasti ei olnud jaaniöö magamiseks, eriti noortel. Kes eesti filmi ja kirjandusega sinasõbrad, neile meenub siinkohal kindlasti Tammsaare jäädvustatud Kõrboja Anna ja Katku Villu jaanipäev või oluliselt varasemat perioodi peegeldav "Libahunt" Tiina, Mari ja Marguse armukolmnurga pingetega, mis lahvatavad jaaniööl, maagilisel ajal, mil valla on nii hea kui kuri.

Kirikukalendris tähistatakse 24. juunil Ristija Johannese (idakirikus tuntakse teda ka kui Püha Issanda Eelkäija Ristija Johannest) sünnipäeva. Eestimaa eri paigus on jaanipäev ka kalmistupüha – traditsioon, mis sai alguse 19. sajandi keskpaiku Lõuna-Eestis. Esimene suvine kalmistupüha peeti teadaolevalt 1830. aastal Kambjas. Aja jooksul muutus surnuaiapüha pidamine rahva hulgas väga populaarseks ning selle kombe võtsid üle ka teised konfessioonid.

Minu jaoks on lapsepõlve jaanipäev seotud esmajoones kodukalmistu surnuaiapühaga, kuhu minek oli oodatud sündmus nii kummaline kui see tänapäeva kontekstis ka ei tundu. Toona müüdi surnuaiapühal kauplusautost kommi ja limonaadi, ikka selliseid sorte, mida argipäeval poest ei saanud. Kui laps surnuaiapühal ei jaksanud ennast "inimese moodi" üleval pidada, tuli tal järgmisel aastal jaanitule juurest varem magama minna. Ja kuna juureharu ulatub mul Lätti, siis lätlaste jaanid ehk liigo-pühad sõira, tammpäragde ja eriti nõukogude ajal silma paistnud rahvuslikkusega, on kindlasti osa minu jaanipäevade-mäletustest ja kogemustest.

Talukultuuris on jaanipäeva eelõhtu ehk jaanilaupäev praktiliste toimingute hulka kuulunud tarede suurpuhastus ning lillede ja noorte kaskede ehk jaanikaskede tuppa toomine. Lahutamatult on kuulunud jaanilaupäeva juurde saun, kus enne jaanitulele minekut hariti ihu ja hingegi. Jaanilaupäevane saunaskäimine kuulub tänini Lõuna-Eesti traditsiooni – seda enam, et suitsusauna-kombestik on vanal Võromaal äratatud uuele elule ja kantud UNESCO inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja. Värskete kasevihtade, kuid ka tubadesse toodud noorte kaskede ja metsalillede  lõhn on traditsiooniline küla-jaanipäeva lõhn.