Koroonaajastu on muutnud paindliku töökorralduse uueks reaalsuseks. Erinevused töötajate eelistustes ja sellega kaasnevad finantsaspektid tööandjate vaatevinklist on aga veel paljuski lahti mõtestamata. Ajal, mil ettevõtted on otsimas globaalseid konkurentsieelised, muutuvad üha olulisemaks nii tootlikkuse tõstmine kui ka kulude optimeerimine.

Mõlemasse saab oluliselt panustada läbimõeldud tööajakorraldusega ning inimressursi efektiivse kasutusega. Siinkohal on oluline tasakaalu leidmine töötajale sobiva töö ja vaba aja jaotuse ning tööandja kasumlikkuse eesmärkide vahel.

"Paindliku tööaja üks peamisi ebakõlasid tekib seoses inimeste seinast-seina eelistustega tööajakorralduses. Paljud töötajad eelistavad oma tööaja kontsentreerida 3-4 päevale nädalas, mõned aga sooviksid töö jaotada 6-7 päeva peale ja vaid osa soovivad töötada viis päeva nädalas. Samamoodi erinevad töötajate eelistused töö päevasisese ajalise jaotuse osas," märkis Raul Ruubeli doktoritöö juhendaja ning Tallinna Tehnikaülikooli majandusanalüüsi ja rahanduse instituudi professor Aaro Hazak.

Kui näiteks inimesed on sunnitud töötama neile ebasobival ajal, võivad nad soovida ebamugavuste kompenseerimiseks kõrgemat töötasu. Lisaks pole ebakohasel ajal tööjõu kasutamine efektiivne. Töötulemused võivad halveneda ja ka tööpanus väheneda. See omakorda tähendab, et palk ei ole vastavuses töötaja potentsiaaliga – kui töötaja saaks töötada endale sobival ajal ja parema tulemuslikkusega, saaks ta kõrgemat tasu.

Teise võimalusena ei vasta palk töö tulemustele. Kui tööandja tasustab töötajat tema maksimumvõimekusele vastavalt, aga töö tegelik väljund on väiksem või madalama kvaliteediga, kaotab ettevõte kasumlikkuses ja konkurentsieelises. Seetõttu võivad tööajakorraldusel olla ettevõtetele märkimisväärsed finantsmõjud nii tulude kui ka kulude poolel.

Tööandja saab kulusid kokku hoida ka vähenenud töölt puudumistest tekkivast töötaja paremast tervisest ning läbi üldisema kasvava töörahulolu ka madalamast kaadrivoolavusest. Samas võib tööandjale erinevatel aegadel töötavate töötajate koordineerimine tuua kaasa täiendavaid kulusid ja tõhususe vähenemist. Samuti nõuab paindlik tööaeg töötajalt paremat enesedistsipliini oma tööaja kasutamisel.

Doktoritööst selgub, et töötajad väärtustavad tihti ainuüksi paindliku tööaja võimalust. Seejuures võivad käia nad tööl vaatamata lubatud paindlikkusele sageli siiski tavapäraselt üheksast-viieni rütmiga. Põhjus võib olla laiem ühiskondlik ajakorraldus, nagu koolide, lasteaedade, kaupluste, teenindusasutuste, ühistranspordi jm tööaeg.

Ühe kõige olulisema järeldusena tuli Raul Ruubeli tööst välja, et töötajate isikupära ja käitumuslike erinevustega arvestamine on üks võimalus läbi tööajakorralduse selle efektiivsust märgatavalt parandada. Lisaks toovad tulemused välja olulised erinevused töötajate tegeliku, lepingulise ja soovitud tööaja vahel ning asjaolu, et ületundide maht oleneb teatud individuaalsetest ja tööalastest tunnustest.

"Oluline on, et tööandjad mõtleksid paindliku tööaja pakkumisele kui võimalusele ettevõtte konkurentsivõimet parandada", märkis professor Aaro Hazak.

Samas on paindliku tööaja üks ohukoht töötajale kontrolli alt väljuda võivates ületundides ja tööülesannete saamises suvalisel ajal. Paindliku tööajaga seonduvad eri rakursid eeldaks aga juba laiemat ühiskondlikku arutelu jõudmaks arusaamale, et tööaja korraldus ei ole pelgalt formaalsus ja regulatsiooni küsimus.

Võimalikud suured finantsmõjud ettevõtetele õigustavad tegeliku tööaja seadmist selliselt, et võimalikult efektiivselt oleks ära kasutatud nii intellektuaalne potentsiaal kui ka töötajate aeg.

Raul Ruubeli doktoritööga "Tööajakorraldus ning efektiivne ajakasutus teadus- ja arendustegevuses" ("Working Schedules and Efficient Time-Use in R&D Work") saab tutvuda Tallinna Tehnikaülikooli digikogus.