Miks inimesed arvutimänge mängivad?

Arvutimängude mängimist on teadlased üle maailma põhjalikumalt hakanud uurima just viimaste aastate jooksul. Suurenenud huvi taga on problemaatilise arvutimängude mängimise või niinimetatud arvutimängusõltuvuse lisamine rahvusvaheliste haiguste klassifikatsiooni 11. versiooni.

Samas leidub võrdlemisi vähe teadustöid, mis on üritanud süstemaatiliselt mõista, miks inimesed arvutimänge arvutimänge mängivad.

Sellele küsimusele vastamiseks on eelnevalt vaja kokku leppida, kuidas eristada ja nimetada erinevaid mängimise põhjuseid. Seda püüti teha ühes 2011. aastal ilmunud teadustöös, millest on lähtunud paljud arvutimängude mängimise uurimisega tegelevad teadlased. Kõnealuses töös pakuti välja seitse üldisemat põhjust, mida saab kokku võtta järgnevalt: sotsiaalsus, eskapism, võistluslikkus, toimetulek, oskuste arendamine, fantaasia ning ajaveetmine.

Järgnevalt on toodud välja iga motiivi sisu:

• Sotsiaalne motiiv: arvutimänge mängitakse, et kohtuda/tutvuda teistega ning teha nendega midagi koos virtuaalmaailmas;
• Eskapistlik motiiv: arvutimängude mängimise põhjus on soov põgeneda argielust ja sellega seonduvatest muredest;
• Võistluslikkuse motiiv: arvutimänge mängitakse selleks, et olla teistest parem, võita teisi, demonstreerida enda üleolekut teistest;
• Toimetuleku motiiv: arvutimänge mängitakse selleks, et tulla toime igapäevaelus esineva stressi, pingete ja negatiivsete emotsioonidega;
• Oskuste arendamine: arvutimänge mängitakse selleks, et arendada oma oskusi – näiteks tähelepanu ja koordinatsiooni;
• Fantaasia: arvutimänge mängitakse põhjusel, et teha virtuaalmaailmas midagi, mida päris elus teha ei saa, näiteks lennata või olla keegi teine (näiteks superkangelane). Siinkohal ei pruugi mängija ilmtingimata soovida põgeneda oma probleemide eest, vaid pigem kogeda midagi, mida päris elus lihtsalt pole võimalik teha.
• Ajaveetmine: arvutimänge mängitakse selleks, et teha aega parajaks ja lahutada enda meelt.

Siinkohal oleks paslik lisada, et sageli ei mängita arvutimänge ajendatuna ainult ühest kindlast motiivist – pigem on tegemist erinevate põhjuste seguga.

Lühidalt isiksusest

Tänapäeva ühe populaarseima kaasaegse isiksuse käsitluse järgi saab isiksust kirjeldada viie omaduse abil: avatus kogemusele, meelekindlus, ekstravertsus, sotsiaalsus ja neurootilisus.

Mida need omadused endas hõlmavad? Avatus kogemusele on seadumus, mis paneb inimese huvi tundma ümbritseva maailma ja oma siseelu vastu. Neurootilisus on kalduvus kogeda negatiivseid emotsioone ehk kurbust, ärevust ja viha. Ekstravertsust iseloomustab positiivsete emotsioonide kogemine, sotsiaalne aktiivsus ning energilisus. Sotsiaalsus on seadumus usaldada teisi inimesi, olla omakasupüüdmatu ja leplik. Meelekindlad inimesed planeerivad oma tegevusi ette, organiseerivad oma elu ja viivad oma kavatsused ellu ka siis, kui see nõuab neilt pingutust ja enesedistsipliini.

Oluline on seejuures märkida, et kaasaegse lähenemise järgi on meil kõigil mingis ulatuses neid isiksuseomadusi. Isiksuseomadused on seotud erinevate igapäevaelu aspektidega, näiteks eluea, tervise, edukusega ja nii edasi. Samuti on viimastel aastatel tähelepanu pööratud isiksuseomaduste ja arvutimängude mängimise vahelistele seostele.

Käesolevas artiklis mainitud uuringus oli eesmärk välja selgitada, kas aktiivselt arvutimänge mängivate inimeste arvutimängude mängimisele kuluvat aega saab ennustada tema soo ja vanuse, aga ka arvutimängude mängimise motiivide ja isiksuseomaduste põhjal.

Millised inimesed ja miks veedavad rohkem aega arvutimänge mängides?

Meie töörühma tehtud uuringus osales ligikaudu 1000 aktiivselt arvutimänge mängivat saksa keelt kõnelevat inimest. Osalejatel paluti ära täita isiksusetest, vastata mängimise motiive puuduvale küsimustikule ning hinnata enda iganädalast keskmist arvutimängude mängimisele kulutatavat aega.

Tulemused näitasid, et arvutimängudele kulutasid tõenäolisemalt rohkem aega meessoost ning madalama meelekindluse, ekstravertsuse ja sotsiaalsusega inimesed. Samuti mängiti arvutimängude tõenäolisemalt sotsiaalsetel põhjustel, reaalsusest põgenemise vajadusest, aga ka võistluslikkusest. Teisisõnu, arvutimänge mängides kipuvad rohkem aega veetma madala enesedistsipliini, seltsivuse ja heasoovlikkusega inimesed.

Käesoleva uuring tulemused võivad olla abiks problemaatilise arvutimängude mängimise häire mõistmisel, tuues välja häire võimalikud riskitegurid.

Artikkel ilmus ajakirjas Personality and Individual Differences. Üks töö autoritest on Dmitri Rozgonjuk, Tartu Ülikooli teadlane, kes töötab hetkel postdoktorantuuri raames Saksamaal Ulmi Ülikooli molekulaarpsühholoogia osakonnas.