Kõige rohkem jõudis fosforit ja lämmastikku Läänemerre 1980. aastatel, ent vette jõudva koguse ehk koormuse vähenemisele vaatamata on fosforireostus endiselt probleem. "Fosfor jõuab Läänemerre valdavalt hajusatest allikatest. Näiteks põllumaad ja punktreostusena asulad panustavad vastavalt umbes 35 ja 25 protsenti kogukoormusest," kirjeldavad Tallinna Tehnikaülikooli vee- ja keskkonnatehnika uurimisrühma liikmed olukorda. Põllumaadelt ja asulatest tuleva reostuse kõrval jõuab kolmandik fosforist Läänemerre aga inimesest puutumata loodusmaastikelt.

Arvo Iital, Viktoria Voronova, Kati Roosalu ja Karin Pachel uurisid viimase kahe aasta jooksul Baltimaade näitel võimalusi fosforit reoveesette käitlemisel taaskasutada. Arvestades, et fosfor on taastumatu loodusvara, mis on Euroopa Liidus arvatud kriitilise tähtsusega loodusvarade hulka, on fosfori taaskasutus uurimisrühma liikmete sõnul väga oluline.

Praktikas tähendab fosfori taaskasutus, et sõnnikus ja reoveesettes olev fosfor võetakse kasutusse väetisena. "Varasemad uuringud on näidanud, et näiteks Harjumaal on võimalik taaskasutada 300 tonni reoveesettes leiduvat fosforit," kirjeldavad uurijad, "ning sette kompostiga saaks väetada umbes kolmveerandi kogu Harjumaa teraviljakasvatuse all olevast põllumaast."

Uurimisrühma liikmete sõnul näiteks Saksamaal, Taanis ja Poolas reoveesetted põletatakse ning põlde väetatakse põletamisel saadud fosforirikka tuhaga. Paraku eraldub setete põletamise käigus atmosfääri saasteaineid. "Eestis on seda peetud ka majanduslikult ebaotstarbekaks väikeste koguste ja suurte investeeringute vajaduste tõttu," selgitavad uurijad, miks Eesti pole põletamise teed läinud.

Pigem tuleks teadlaste hinnangul Eestis soodustada reoveesettest valmistatud komposti kasutamist väetisena. "See eeldab aga kehtestatud kvaliteedinõuetele vastava ja keskkonnaohutu komposti valmistamist," märgivad nad.

Mida fosfor Läänemeres teeb?

Iitali, Voronova, Roosalu ja Pacheli sõnul on oluline Läänemere fosofori- ja lämmastikusisaldust vähendada, sest Läänemere merekeskkonna kaitse komisjoni HELCOMi andmetel ohustab eutrofeerumine 96 protsenti Läänemerest.

"Eutrofeerumise all mõeldakse kõrgenenud taimetoitainete, eelkõige lämmastiku ja fosfori sisaldusest ja nende sobivast vahekorrast tingitud muutusi pinna- ja merevee kvaliteedis, mis viib vetikate ja veetaimede vohamiseni," selgitavad nad.

Fosfori ja lämmastiku mõjul vohavate vetikate lagunemise tõttu muutub vesi hapnikuvaeseks ja vähem läbipaistvaks. Ühtlasi lähevad kalade ja muu vee-elustiku elutingimused kehvemaks. Ehkki eutrofeerumine on iseenesest looduslik protsess, võib inimene seda uurijate sõnul oma tegevusega oluliselt kiirendada, kui suunab toitaineid veekogudesse.

Kuhu ja kuidas edasi?

Lisaks fosforisisalduse vähendamisele on riigid uurimisrühma sõnul kokku leppinud ka mereosade-põhistes ja riikidele suunatud reostuskoormuse vähendamise sihtarvudes. Kokku on lepitud, et Läänemerre jõudva fosfori hulk peab vähenema üle 40 protsendi, seda eriti just Soome ja Liivi lahes, aga ka Läänemere keskosas.

"Eestil tuleb fosfori aastast koormust vähendada vähemalt 320 tonni võrra, mis moodustab ligi poole praegusest tasemest," märgivad teadlased.

Merre jõudva heitvee hulka on nende sõnul aga enamikus Läänemere äärsetes riikides keeruline ja kallis praegusest veelgi enam vähendada. Valdavat osa nende riikide elanikkonnast ja ettevõtetest teenindavad suured reoveepuhastid, mis eemaldavad juba praegu üle 90 protsendi vette jõudvast fosforist. "Probleemiks on väikepuhastid, kus fosfori ärastamise tase on oluliselt madalam," ütleb uurimisrühm.

Üldiselt on Läänemerre jõudva fosfori hulk siiski uurijate hinnangul viimastel aastakümnetel oluliselt vähenenud. "Näiteks Eestis on fosfori kogukoormus heitveega alanenud enam kui 90 protsenti võrreldes 1990. aastatega," märgivad nad ja lisavad, et kogus on vähenenud ka viimase kümne aastaga.

Edasine vähendamine nõuab uurijate sõnul aga väga kulukaid tehnoloogiaid. Sestap peaks nende sõnul vähendama just hajusatest allikatest ehk ennekõike põllumaadelt vette jõudvat fosfori hulka. "Seda saab teha väetiste ja sõnniku kasutatava koguse optimaalsema ja võimalikke keskkonnamõjusid silmas pidava kasutamisega," lisavad nad.

Juhul kui fosforireostuse vähendamiseks seatud eesmärke ei suudeta saavutada, pole uurijate sõnul Läänemere seisundi paranemist oodata. Samuti kasvab sel juhul surnud tsoonide pindala mere sügavamas osas.