Puukentsefaliidi juhtude arv langeb, põhjused jäävad segaseks ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Võsapuuk 5X suurenduse all.
Võsapuuk 5X suurenduse all. Autor/allikas: Richard Bartz/(CC BY-SA 2.5)

Võrreldes kümne aasta taguse ajaga on vähenenud Eestis puukentsefaliidi juhtumite arv enam kui kolm korda ja selleaastase puukide postitamise kampaania raames uuritud 400 vereimejast pole leitud seni viirust veel ühelgi isendil. Kuivõrd nakkust kandvate puukide osakaal pole ilmselt muutunud, jäävad suundumuse täpsed põhjused ebaselgeks.

"Tahaks uskuda, et inimesed on üldiselt teadlikumad ja lasevad end vaktsineerida, kuigi vaktsineerimise tase on Eestis üsna madal. Pigem võiks küsida seetõttu Eesti inimestelt endilt, mis selle taga on. Kui statistikat vaadata, pole puukentsefaliidi viirus puukides muidugi ka sedavõrd levinud," märkis Julia Geller, Tervise Arengu Instituudi viroloogia ja immunoloogia osakonna juhataja.

Hinnanguliselt võib kanda viirust umbes kaks protsenti puukidest. Euroopas ulatub entsefaliiti kandva puukide osakaal vaid protsendi murdosast kuni mõne protsendini. Geller pani aga inimestele südamele, et väikesele nakatumisvõimalusele vaatamata võivad olla haiguse tagajärjed tõsised. Eestis levinud tüvega nakatunutest sureb 1–3 protsenti.

"Päris nii pole mõtet halada, et kõik kohad on "kurje" puuke täis. Puugihammustusejärgne emotsioon meenutab Vene ruletti, aga nad ei ole nii haiged, et iga puugihammustuse tõttu inimene kohe raskelt haigeks jääks," kinnitas mõnevõrra utreeritult Tartu Ülikooli taimeökoloogia vanemteadur Jaan Liira.

Liira töörühma osalusega uuringus smallFOREST oli puukide arvukus Eestis parasvöötmelise Euroopa üks madalamaid. "Võib-olla käivad meie inimesed käivad looduses palju rohkem ja rajavabamalt kui teistes piirkondades," oletas Liira.

Vanemteadur lisas, et puukide levitatava haiguste esinemissagedust hindavad uuringud on keerulise hindamismetoodikaga, mille tõttu võib seda kergesti ülehinnata. Analüüsidega kaasnevate kulude kokkuhoiu nimel on sageli samaaegselt analüüsitud kõiki ühest kohast kogutud puuke korraga, mis suurendab haigustekitaja leidmise tõenäosust. Kampaania käigus kogutud puukide eraldi uurimine peaks andma seetõttu tõetruuma tulemuse.

Mitmetahulised põhjused
Ajaloos kaugemale minnes võib näha, et puukentsefaliidi juhtude arv kõikus suure osa viimasest kahest kümnendist 100–200 vahel. Nakatumiste kõrghetkel 2011. aastal registreeriti 250 juhtumit. Sellest ajast saadik on nende arv oluliselt vähenenud, püsides 85 kandis. Selle aasta augusti seisuga on registreeritud neid vaid 38. Julia Gelleri hinnangul on siiski vara prognoosida, kas või kui palju näitaja lähikuudel muutub.

Entsefaliidi eripärana on haiguse levik reeglina suhteliselt piirkondlik ehk rääkida saab kindlatest haiguskolletest. Nõnda peaks Eesti tuleviku entsefaliidi tegevuskava hakkama tegelema võimalikult täpse haigestumisjuhtumite allikaskohtade kaardistamisega.

Borrelioosiga on lugu kurvem. Haigusjuhtumite arv hakkas kasvama plahvatuslikult 2005. aastal, pärast mida on registreeritud neid reeglina aastas üle 1100. Möödunud aastal küündis nende arv 2300-ni. Haiguse suhteliselt laiale levikule viitavad nii varasemad seireandmed kui ka puukide postitamise kampaania esialgsed tulemused.

Üle-Euroopalises puukide uuringus leiti borrelioosi tekitavat bakterit keskmiselt igast viiendast vereimejast, nagu on seda leitud ka teistes uurimustes. Jaan Liira rõhutas siinkohal, et kuigi puukide arvukus võib Euroopas ning arvatavasti ka Eesti piirkonniti erineda, on bakteritega nakatunud puukide osakaal võrdlemisi sarnane. "See võiks viidata haiguse puukidevahelise ülekande olemuse ühetaolisusele sõltumata piirkonna elukeskkonnast ja loomastikust-linnustikust," sõnas vanemteadur.

Haigusjuhtumite arvu hüppelise kasvu taga on tõenäoliselt mitu põhjust. Oma roll võib olla olnud nii kliima- kui ka inimeste käitumise muutustel. "Viimaste aastakümnete jooksul on Eestis metsastunud alad lagraiete tõttu drastiliselt muutunud, mille tõttu võiks puukide arvukus suurelt kasvada. Kindlasti on kasvanud samal ajal arstide-inimeste teadlikkus ja paranenud meie üldine diagnostiline võimekus. Need kõik on haigusjuhtumite arvu juures olulised, mitte ainult haigustekitaja sisaldus puukides," selgitas Geller.

Samas ei saa olla tegu kohalike tingimuste eripäradega, sest registreeritud borellioosijuhtude arv viimase kahekümne aastaga kordades suurenenud ka teistes Euroopa piirkondades. Eestis leidis see aset lihtsalt mõnevõrra hiljem.

Liira ja ta kolleegide varem avaldatud tervet Euroopat haaranud töö põhjal sõltub borrelioosibakteriga puukude esinemissagedus maastiku ja kliima asemel eeskätt puukide konkreetse asustusala ja koosluse eripäradest. Oluline on selle strukturaalne ja funktsionaalne mitmekesisus.

"Suurem mitmekesisus peaks toetama loomade liigirikkust, mis võiks vähendada haiguse levikut ühelt puugilt teisele. Kuna haigused levivad puugilt puugile läbi looma, saab olla puukide arv päris suur, kuid loomade suur arv ja mitmekesisus hajutab haiguse levimise kanaleid," selgitas vanemteadur.

Mingi piirkonna loomastiku liigiline mitmekesisus sõltub omakorda maastiku liigendatusest ja koosluste mitmekesisusest. Puugihaiguste leviku vähendamiseks on seega lihtsustades kaks varianti. Taotleda tuleks võimalikult suurt mitmekesisust, et rohkemate peremeesloomade ja -lindude toel borrelioosibakteriga puuke hajutada.

Alternatiiv oleks muuta maastik üheülbaliseks ja intensiivselt hooldatavaks, kus oleks vähe varjekohti ja talvitumiskohti puukidele ja elupaika võimalikele vahe-peremeestele. "Kuigi teine variant tundub väga mugav, siis see ei pruugi olla muus mõttes hea elukeskkond," mõtiskles vanemteadur. Kõige hullem näibki olevat nende kahe vahepealne variant, kus ristuvad või kattuvad paljude eri loomade ja inimeste käiguteed.

Lihtsamad lahendused
Nii Julia Geller kui ka Jaan Liira rõhutasid, et haigestumise lühikeses plaanis vähendamiseks on ka lihtsamaid võimalusi, kui selle nimel maastike ulatuslik ümberkujundamine. "Mitmekesine loodus ei päästa vajadusest ennast jälgida. Õpetan tudengitele välitöödele järjepidevalt, et metsa minnes pole mõtet karta end sügada või vaadata, mis putukas su peal ronib," sõnas Liira. Ühtlasi võiks kanda heledaid riideid libedakoelisest materjalist.

Samas võtmes tasuks eemal hoida metsas või niidul kergemat liikumist võimaldavatest loomaradadest. Kus on loomi, seal on ka puuke. Abi on ka kõikvõimalikest keemilistest peletusainetest, kuid kuna tihedamas või niiskemas taimkattes liikudes kipub kaitsevahend maha tulema, siis enda jälgimisest see ei päästa.

Tervise Arengu Instituudi puukide saatmise kampaania kinnitas, et eriti ettevaatlik tasuks olla lemmikloomapidajatel. Kampaania käigus laekunud 21 370 puugist korjati lemmikloomadelt 7410. Liira kinnitas oma kogemuste põhjal, et maapiirkondades võiks puukide üheks suurimaks levitajaks majade ümber hulkuvad kassid. Loomad käivad jahil närilisterikastes paikades ning just närilised on puukide tähtsad vaheperemehed.

Paanikasse pole mõtet sattuda leides enda nahalt end juba osaliselt verd täis imenud puugi. Terve inimese immuunsüsteem hakkab võitlema haigustekitaja vastu kohe peale selle verre jõudmist. "Puukborrelioosi puhul pole oluline, kui kaua on puuk inimese nahal verd imenud ja kui elujõuline on puugis olev bakter. Kui seda pole puugis kuigi palju, on ka tõenäosus mitte-nakatumiseks küllaltki hea," viitas Geller. Sellegipoolest tuleks aga taas valvas olla. Puukborrelioosi sümptomid võivad avalduda isegi pool aastat pärast nakatumist.

Kliimamuutustele mõeldes võib oodata, et puukide arvutus hakkab Eestis järk-järgult kasvama. Võrreldes näiteks Saksamaa või Belgiaga on siinsed metsad suhteliselt puugivaesed. Puugid nagu ka paljud teised lülijalgsed võivad mahedama talve tõttu selle kergemini üle elada. Teisalt võivad nad kergemini hukkuda, kui on õhema lumikatte aastatel tugeva külmaga perioodid või suveti pikad põuaperioodid, eriti kui maapinnal on vähe ilma eest puhverdavaid kõdu ja lehti.

"Euroopa mustrit vaadates võib oodata, et varem või hiljem meil puugiarvukus tõuseb. See ei pruugi olla tingitud otseselt kliimast, vaid võib olla ka kliima ja maakasutuse muutuse koosmõju põhjustatud koosluste muutusest," sõnas Liira. Lohutusena oli tema töörühma kaasabil valminud uuringus borellioosi esinemissagedus maastikuelementides väga sarnane Euroopa eri piirkondade vahel. Maastiku haigusohtlikkus tulevikus ei tohiks seetõttu tulevikus kasvada.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: