Suuruuring: COVID-19 antikehad püsivad veres vähemalt neli kuud ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Erinevate antikehade hulk tõusis ja langes eri rütmis.
Erinevate antikehade hulk tõusis ja langes eri rütmis. Autor/allikas: SCANPIX/EMPICS Entertainment

Koroonaviirusega nakatumise järel ei muutu tekkinud antikehade tase veres kuigi palju vähemalt neli kuud pärast haiguse läbipõdemist, kinnitas ERR Novaatorile antud intervjuus Islandi geenipanga direktor Kari Stefansson. Ühtlasi viitab saareriigis läbiviidud suuruuring, et rohkem antikehi leidub vanemaealiste ja haiguse rängemalt läbipõdenud inimeste veres.

"Tulemuste põhjal ei peaks me enam pelgama, et koroonaviiruse vastu tekkinud antikehade hulk hakkab kiiresti vähenema juba paar nädalat pärast haigusest tervenemist ja pikemaajalisele kaitsele ei saa loota," sõnas Stefansson.

Võimalusele on viidanud mitu suve keskel ilmunud uurimust. Nende põhjal hakkab antikehade hulk kiiresti vähema nii koroonaviirusest tingitud haiguse kergelt kui ka raskelt läbipõdenute veres. Koroonaviirusest väliste sümptomiteta seljatanutel, eriti noorematel inimestel ei pruugi neid aga üldse märgataval hulgal tekkida.

Stefanssoni hinnangul on olnud seni ilmunud uuringutel aga mitmeid puudujääke. "Kasutatud antikehatestid pole katnud tervet antikehade spektrit, valimid on olnud kiivas või väikesed ning haiguse läbipõdenuid pole jälgitud tavaliselt kauem kui kuu," selgitas geenipanga deCODE asutaja.

Värske tööga otseselt mitte seotud Tartu Ülikooli molekulaarimmunoloogia professor Pärt Peterson leidis, et uurimuse järeldusi saab laiendada ka teistele riikidele. "Üldiselt on immuunsüsteem suhteliselt robustne ja toimib ühtviisi hästi kõigis erinevates etnilistes rühmades. Ma pole kuulnud töödest, kus vahetu infektsiooni korral immuunsüsteemi mälu kuidagi erineks," sõnas professor.

Immuunsüsteemi erinevad näod
Islandil läbiviidud seroloogiline uuring haaras ligikaudu 30 000 inimest ehk 15 protsenti riigi elanikkonnast. Neist osad olid koroonaviiruse tõttu haiglasseja teised põdenud haiguse läbi kodus. Suurem osa uuritutest polnud aga viirusega üleüldse kokku puutunud. Töörühm otsis samaaegselt kõiki viiruse vastu tekkida võinud antikehi ning proove võeti kahel korral. Kokkuvõtlikult võimaldas saada see ülevaate nende taseme muutustest veres nelja kuu jooksul.

Erinevate antikehade hulk tõusis ja langes veres eri rütmis. Nakkusele kõige kiiremini reageerivaid IgM antikehi polnud reeglina enam näha kaks kuud pärast diagnoosi saamist. IgA ning IgG antikehade hulk vähenes vähesel määral vastavalt kuu ja 1,5 kuud pärast nakatumise kinnitamist. Sealt edasi ei muutunud nende hulk kuigi palju ja mõlemaid võis näha ka inimeste veres.

Pikaajaline kaitse?
"See näitab selgelt, kuidas lühikest aega kestvate uuringutega võib näha antikehade hulga järjepidevat vähenemist, isegi kui pikemas plaanis nende tase stabiliseerub," kinnitas Kari Stefansson. Tõsi, uuringu ülesehituse põhjal pole võimalik kindlalt öelda, kas verre jäävad antikehad pakuvad inimestele uue koroonaviiruse eest pikaajalist kaitset. Samas on see väga tõenäoline, kui SARS-Covid-2 käitub sarnaselt teiste laialt levinud viirustega.

Maailmas on saanud alates pandeemia algusest kinnitust paar juhtumit, kus viirusega on uuesti nakatunud juba tervenud inimene. Maailma enam kui 26 miljonist nakatunust moodustavad need tühise murdosa. "Kõigile uudistele peaks tähelepanu pöörama, aga antud juhul mitte liigselt. Lisaks juhtumite harukordsusele ei nähtud teistkordse nakatumise korral märgatavat haigust. Nakatumine ja haigus on kaks eri asja," sõnas Pärt Peterson

Ühtlasi viitas ta, et antikehade taseme teatav langus on loomulik nähtus. IgM antikehad muunduvad IgG antikehadeks. Kui alguses on nende tootmise vastutavaid naiivseid B-rakke nakkuskolde lähistel väga palju ja antikehade tiitrid lähevad üles, siis sellest vabanemisel lühiealised rakud surevad. B-rakud otsivad endale uue kodu luuüdis, et hakata toota taasnakatumise korral massiliselt uusi antikehi. Vanematel inimestel on luuüdis n-ö vabu kohti mõnevõrra vähem.

Kindlamalt võimaldab uuring öelda, et kõige vähem antikehi tekib suitsetajatel ning haiguse kergemalt läbipõdenud naistel. Haiglasse sattunud inimeste, haiguse raskemalt läbipõdenute ning vanemaealiste veres leidus seevastu antikehi rohkem. "Viimane tuli ka minule üllatusena, kuid kui oled olnud teaduse vallas tegev nii kaua kui mina, ei jää muud üle, kui saadud tulemusi usaldada. Võib-olla on see tingitud sellest, kui raskelt nad haigust põdesid," tõdes Stefansson.

Samal arvamusel oli Pärt Peterson. "Haigust raskemalt põdenute seas on rohkem vanemaealisi, mistõttu võivad olla neil antikehade tasemed kõrgemad kui noorematel ja need püsivad veres kauemat aega," lisas professor.

Laiem pilt
Kokkuvõtlikult tekkisid antikehad vähemalt 91 protsendil neist nakatunutest, kelle haigestumine kinnitati PCR testiga. Uuritud nakatunutest 19-l ei nähtud antikehi mõlemal testimisel. See jätab lauale kaks võimalust. Neil ei tekkinud antikehasid üldse või oli nende arv väike isegi kolm kuud pärast nakatumist. Alternatiivselt ei saa PCR-testi täpsuse tõttu välistada võimalust, et nende koroonaviirusega nakatumist kahtlustati alusetult ja antikehatestidega polekski saanud midagi leida.

Ühtlasi selgus sarnaselt mitmetes teistes riikides saadud tulemustele, et haiguse on läbi põdenud vaid väga väike osa elanikkonnast – 0,9 protsenti. Neist omakorda suri 0,3 protsenti, mis ületab suremust grippi paar korda.

Kari Stefanssoni hinnangul näitlikustab uuring, et antikehatestidel võiksid mängida viiruse leviku hindamisel elanikkonnas olulist rolli. "Pandeemia on meile õpetanud, et me ei tohiks alguses valitud kursile iga hinna eest lõpuni kindlaks jääda. Peame oma valikuid pidevalt ümber hindama vastavalt sellele, mida seireandmed meile ütlevad ja kuidas muutuvad ühiskonna hoiakud," sõnas Stefansson.

Uurimus ilmus ajakirjas The New England Journal of Medicine.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: