Seroloogiliste testidega otsitakse inimeste verest koroonaviiruse läbipõdemisele viitavaid antikehi. Tavaliselt tekivad need 1–3 nädala jooksul pärast nakatumist. Sõltuvalt testist võivad erineda analüüsil kasutatavad meetodid ja sihikule võetavate antikehade tüüp. Kuigi esimesi teste hakati kasutama juba veebruaris, on neist mitmeid pärast testide turule jõudmist nende puudujääkide tõttu tagasikutsutud ja ühtegi kuldse standardi mõõdu väljaandvat testi veel pole.

Hiljuti ilmunud metaanalüüsi raames otsisid Kanada ja USA teadlased eesotsas Mayara Lisboa Bastosega McGilli Ülikoolist teaduskirjandusest ja veebivaramutest üles kõik antikehatestide täpsust hindavad tööd. Muu hulgas käsitlesid need testide tundlikkust ehk valenegatiivse tulemuse saamise võimalust ning spetsiifilisust ehk valepositiivse saamise tõenäosust.

Esimese puhul võiks järeldada inimene testi tulemuse põhjal, et ta pole COVID-19 läbi põdenud. Valepositiivse tulemuse korral võiks arvata ta halvimal juhul, et on koroonaviiruse eest vähemalt ajutiselt kaitstud.

Kokku leidis Bastos kolleegidega taolisi töid 40, kus uuriti kokku 30 000 inimest. Neist pooled polnud läbinud sõltumatute teadlaste kontrolli ehk ilmunud eelretsenseeritavas ajakirjas ja peaaegu kõigi teadustööde valim oli mõnes suunas kaldu. Näiteks võidi uurida sagedamini inimesi, kes olid enda arvates koroonaviirusega nakatunud ja sellega kaasneva haiguse läbi põdenud. Teisisõnu jättis soovida ka teadustööde kvaliteet.

Sõltuvalt testist jäi nende tundlikkus 66–98 protsendi vahele. Kõige kehvemini käis LFIA-testide käsi, mis sarnanevad tööpõhimõttelt rasedustestidele. Veretilgas leiduvad koroonaviiruse eest kaitsvad antikehad kinnituvad testis leiduvate kemikaalide külge, mille tulemusel ilmuvad sellele näiteks teatud värvi jooned. Just seda tüüpi teste on loodetud kasutada näiteks piiridel, perearsti juures või kus iganes inimene ravi vajab.

Kõige täpsemaid tulemusi andsid nn CLIA-testid. Sarnaselt teistele immunoanalüüsidele haagivad antikehad end antigeeni külge. Tänu keemilistele reaktsioonidele ja ensüümidel hakkab test antikehade olemasolul valgust kiirgama. Seejuures sõltub valguse intensiivsus antikehade hulgast. Kolmandat tüüpi ehk ELISA testide tundlikkus ulatus 84 protsendini.

Valepositiivseid tuli kõigi kolme tüüpi testi puhul ette harvem. Keskmiselt suudeti öelda 97–98-protsendilise täpsusega, kui inimese veres polnud tõesti koroonaviiruse eest kaitsvaid antikehi.

Kooskõlas Bayesi loogikaga võib osutuda aga seegi probleemiks. Kui tuhande elanikuga linnas on haiguse tegelikult läbipõdenud kümme protsenti inimestest, saadaks neid kõiki testides valepositiivseid tulemusi peaaegu sama palju kui valenegatiivseid ehk veidi üle 30. Viimane peaks sundima valitsusi töö autorite sõnul kahtlema näiteks immuunpasside väljastamise mõttekuses. Sama kehtib seroloogiliste testide ravikohas kasutamise kohta.

Kuigi laiemas plaanis pidas Bastos kolleegidega sedavõrd paljude testide sedavõrd kiiresti väljatöötamist muljetavaldavaks, tuleks nende sõnul seega hoolikalt järele mõelda, kus ja millal võiks seroloogilisi teste kasutada.

Metaanalüüs ilmus ajakirjas BMJ.