Tegelikult on tähele pandud, et suuremas osas keeltest lisatakse sõnatüvedele pigem järelliiteid ehk sufikseid kui eesliiteid ehk prefikseid.

On arvatud, et see lingvistiline eelistus väljendab koguni midagi inimpsüühikale sügavalt igiomast: meie arvatavat kalduvust pidada asjade juures eriti tähtsaks just algust, mis siis tihtilugu määrabki asja põhilise tähenduse ja olemuse.

Sõnatüvi kui põhiline tähendusekandja on enne, ja liited, mis tähendust vaid pisut täpsustavad ja kohendavad, tulevad hiljem.

Alexander Martin ja Jennifer Culbertson Šotimaalt Edinburghi Ülikoolist otsustasid järele kontrollida, kas see päris nii ikka on. Nad tegid katseid kahesuguste inimestega: ühed kõnelesid emakeelena inglise keelt, teised tharaka keelt.

Inglise keel on tüüpiline järelliiteid eelistav keel, ehkki selles leidub ka omajagu eesliiteid. Tharaka keel, mida kõneldakse Keenias ja mida mõnikord peetakse ka meru keele murdeks, kuulub nende suhteliselt väheste keelte hulka, milles eesliiteid tuleb ette palju sagedamini kui järelliiteid.

Martin ja Culbertson näitasid katseisikutele kõigepealt tähenduseta märgijada, mis koosnes kas lihtsalt abstraktsetest märkidest või siis kirjalikest silpidest. Seejärel näitasid nad veel kahte märgijada ja palusid öelda, kumb neist kahest sarnanes esialgu näidatud jadaga rohkem, kumb vähem.

Selgus, et ingliskeelsed inimesed pidasid esialgse jadaga sarnasemaks sellist jada, mis oli sellega pigem alguse poolest ühesugune, tharakakeelsed inimesed aga hoopis seda jada, millel sarnasus esialgse jadaga esines lõpupoole. Seos keelega oli ilmne.

Martin ja Culbertson järeldavadki nüüd ajakirjas Psychological Science, et sellisel juhul ei olegi ehk asjade alguse esmatähtsaks pidamine nii üldinimlik, kui seni arvatud, vaid tuleneb pigem inimese kõneldavast järelliitelembesest keelest.

Nii et siin ei mõjuta mitte mõtlemine keelt, vaid pigem keel mõtlemist.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast laupäevani kell 8.35.