Kõige eestilikumaks sõnaks pidasid hääletuses osalenud inimesed sõna sõnajalaõis. See on tegelikult kolmesõnaline liitsõna. Omal moel on see tõesti väga eestilik.

Võtame sõna-jala-õie kolmeks. Tüvi sõna tuleb läänemeresoome keeltest, jalg on soomeugri päritolu, õis on balti laen. Seega on sõnajalaõis üks rahvusvaheline, kuid eestlastele nii keelelise kui ka geograafilise suguluse kaudu väga lähedane.

Botaanik Urmas Laansoo selgitas "Vikerhommikus", et sõnajalaõit ei ole olemas, sest sõnajalad paljunevad eostega. Küll aga võivad inimesed mõnikord sõnajala õieks pidada mõne teise taime õit, mis sõnajala kõrval kasvab.

Ühtlasi pole õnne sümboliseeriva sõnajalaõie otsimine midagi eestlastele ainuomast - see on olemas ka teistes keeltes. Kõige eestilikuma sõna valimisel hääletas sõnajalaõie poolt 627 inimest.

Sõnajalg. Autor: desoutu/Flickr

Eesti inimesed esitasid eestilike sõnadena aga ka rea üsna tavalisi, ent siiski haruldasi sõnu. Näiteks virmalised. See on huvitav sõna, nendib Sven-Erik Soosaar, Eesti Keele Instituudi vanemteadur ja üks "Eesti etümoloogiasõnaraamatu" koostajatest.

Sõnana on virmalised levinud eeskätt Eestis ja mõningal määral ka Soomes. Virmaliste ehk põhjavalguse sõnatüvi tuleb sõnast vire, mis murdekeeles tähendab tuulehoogu. Liivi ja vadja keeles tähistab see aga virvendust, kust võibki pärit olla sõna virmalised.

Loodusnähtustest on huvitav ka sõna vikerkaar. "Kui me vaatame, kuidas see sõna eesti murretes on levinud, siis leiame sealt näiteks vikarkaar, või ka vikakaar ja leiame ka vikatkaar," selgitas Soosaar. Seega tuleb vikerkaar hoopis vikatist, selle kujust või vikatiga tehtavast kaarest.

Vikerkaar Autor: Siim Lõvi /ERR

Väga eestilik sõna on aga kurat. "Täpselt niisugust ei ole kuskil sugulaskeeltes. Aga kuradit on küllalt palju uuritud ja tõenäoliselt ta tuleb samast tüvest, mis on ka sõnas kuri ja sõnas kura, kurakäsi, vasak," selgitas üks "Eesti etümoloogiasõnaraamatu" autoritest Iris Metsmägi. Religioonis tähistab kurat jumala vastandit, kurja vaimu ehk saatanat.

Iris Metsmäe sõnul võiks selle sõna tüvi minna tagasi isegi samojeedi keelde, kus kura tüve vaste tähendab kõverat või viltust. Sealt ka siis see vasakut kätt ja kurjuse tähendus, mis isikustatult väljendub sõnana kurat.

Eesti keel on aga huvitav, sest selles pole pikka aega olnud sõna armastus. "Selle sõna juur on arm, mis küll väga vana germaani laen, aga sellest sõnast tuletis armastama. Ja sellest omakorda armastus loodi alles piibli tõlkimise käigus," rääkis Soosaar.

Kui varem räägiti lihtsalt armust, siis piiblis oli juttu mitut sorti armastusest ning vaja oli juurde sõna armastus. Seega on sõna armastus eesti keeles üsna noor, seda hakati keeles kasutama alles kolme sajandi eest.

Huvitav tegelane on sõnana ka millimallikas ehk meririst. "Tundub, et ta on niisugune tüüpiline paarissõna nagu vinta-vänta või ligadi-logadi. Aga ei ole muidugi ka välistatud, et tal ka on mõni eeskuju mõnes teises keeles," ütles Metsmägi.

Eestilikuks sõnaks esitati ka toite. Lisaks leivale ja rukkileivale pidasid inimesed oluliseks esitada ka sõnu kört ja sült. Kört võib muidugi tähistada ka seelikut ja see on tulnud alamsakasa keelest. Kört, tähendab toiduna ka jahusuppi. Samuti tuleb sealt samast ka sõna sült. Küllalt tõenäoliselt jõudsid need sõnad eesti keelde koos ristisõdalastega, kellega koos tulid ka need toidud.

Sõnal jonn, mida samuti väga eestilikuks peeti, on aga praegu väga aktuaalne päritolukontekst. Jonn tuleb sõnast joon. Selle teadmisega omandab väljend punane joon hiljutiste koalitsioonikonsultatsioonide kontekstis sootuks uue tähendusvarjundi.

Väljendit punane joon siiski eestilikuima sõna konkursile ei esitatud. Väljend punane joon tuleb 1928. aastast, kui Ottomani impeeriumi lagunemise järel püüdsid naftakompaniid piirkonda omavahel jagada. Üks armeenia päritolu ärimees tõmbas selle peale kaardile punased jooned, mis tähistasid piiri, mida ei tohtinud ületada.