"Loomulikult on mõõdukas häiring alati kasulik," ütleb Veski, "olgu see siis tule või mingi muu asja tekitatud." Tema sõnul on tänapäeval suur osa metsi puupõllud ehk ainult ühte tüüpi mets. "Kui sinna sisse teha väike, näiteks kümme korda kümme meetrit põleng, siis fakt on, et sinna tulevad hoopis teised liigid."

Tule ja mõõgaga

"Minu idee on, et kogu kultuurmaastik, mida me enda ümber näeme, on tegelikult kunagi kas tule ja mõõgaga või lihtsalt tulega loodud. Inimene on nii-öelda tulega manageerinud metsi," ütleb Siim Veski.

Geoloog on uurinud põlengute jälgi ennekõike järvedes ja soodes viimase 10 000 aasta vaates. Ammuse põlengu reedab tema sõnul maapinda ladestunud süsi. "Kui me leiame järvesetetes näiteks 4000 aasta tagant esimesed kultuurkõrrelised, siis aga hüppeliselt suureneb söe hulk, on see otseses seoses sellega, et inimene hakkas põldu tegema," seletab ta.

Toona tähendas põllutegemine alepõldu. Selle jaoks koorti puud ühel aastal kuivaks, järgmisel aastal põletati kooreta kuivanud puud ära. "Ega siis keegi ei jõudnud kivikirvega raiuda neid puid. See käis ikkagi suure mastaabiga," ütleb geoloog. "Need alad, mis meil praegu on lagedad, on suure tõenäosusega loodud inimese süstemaatilise põletamise tagajärjel."

Eesti maastikult võib 1000 või 2000 aasta taguse alepõllunduse jälgi leida kõikjal, kuid Põhja- ja Lõuna-Eestis avalduvad need erinevalt. Põhja-Eestis oli lihtne hoida kord lagedaks tehtud maastikku pikka aega avatuna. Põllud rajati seal loopealsetele, kuhu mets kasvas tagasi aeglaselt. Lõuna-Eestis taastus mets viljakal mullal ja Liivimaa ürgmetsa mõjul rutem.

"Tänapäeval täiesti looduslikest metsadest, mida me mingil juhul ei peaks põllumaaks, on leitud alepõllunduse jääke," kirjeldab Veski Lõuna-Eestit. Ta toob näite Karula kõrgustiku piirkonnast, kus katse käigus võeti osa võsa maha, et siis selle tagasikasvmist jälgida. "Fakt on, et Lõuna-Eestis alepõld metsastub. Viie-, kuue- või seitsmekümne aastaga praktiliselt ei ole võimalik enam aru saada, kas oli alepõld või ei olnud."

Uus inimene = uus põld

Põlluharimiseks valiti esmalt viljakamad alad. Kui nendest nappis, prooviti põldu teha ka liivasemale pinnasele. Nähes, et liivane pinnas siiski head saaki ei anna, jäeti sealne mets edaspidi puutumata. "Eesti avatuse ja metsa struktuur kajastab põhimõtteliselt Eesti viljakust," võtab Siim Veski mõttekäigu kokku.

Kui tänapäeval tegeleb Veski sõnul põllumajandusega üks või kaks protsenti elanikkonnast, siis vanemal ajal harisid põldu kõik. Pered olid suured ning iga suu tahtis toitmist. "Kui sul oli kümme last ja sündis üksteistkümnes või kaksteistkümnes juurde, siis nende toitmiseks sa ei läinud Bauhofi ega ostnud väetist. Sa pidid raadama omale ühe adramaa juurde. Kogu maastiku avamine oli ekspansionistlik," seletab teadlane.

Väetamine, kraavitamine ja maaparandus on geoloogi sõnul hilised võtted. Alepõllundus pidas aga vastu eelmise sajandi keskpaigani. Veel 1960. aastatest pärineb etnoloogilisi filmilõike, kus jäädvustati alepõllu tegemist Vepsamaal.

"Kased kooriti ära ja pandi põlema," kirjeldab Veski filmilõike. "Siis need raiuti ära ja künti hobusega või härgadega ümber kändude. Kännud olid veel pikka aega põllu sees. Alles pikapeale need kännud murenesid ise ära või kisti härgadega välja. Nii saadi normaalne ala. Jälle oli tuli mängus."

Tuleoht oleneb puuliigist

Eesti metsasus pole Siim Veski sõnul looduslik, vaid peegeldab metsnike valikuid. "Metsamees paneb kuuske ja mändi maha. Ta ei pane maha leppa ja kaske. Kui Eesti metsadel oleks looduslik suktsessioon [koosluste vahetumine ja muutumine – toim.], siis loomulikult pikapeale vaikselt lehtpuud tuleksid peale."

Okasmetsas on paraku põlenguoht suurem kui lehtmetsas. Nii põleb lehtpuurohkes Kesk-Euroopas metsa vähem kui näiteks oksaspuumetsases Soomes. Baltikumi iseloomustavad sealjuures segametsad, kus põlenguoht on keskmine. Ajalooliselt on siinne tuleoht käinud aga seinast seina.

"Näiteks perioodil 8000 kuni 4000 aastat tagasi, oli meil rohkem laialehelist soojalemebelist metsa," kirjeldab Veski. "Siis looduslikud tulekahjud praktiliselt kadusid, sest looduslik lehtmets hästi ei põle. Kui kliima jälle muutus ja hakkas rohkem mändi-kuuske tulema, hakkasid ka metsad paremini põlema."

Siiski pole Veski sõnul okaspuude põlenguoht kõikjal ühesugune. Ameerikas põlevad rohkem kuusemetsad või kuuse tüüpi võraga metsad. Eestis ähvardab tuli rohkem männimetsi ning kuusk hoopis pärsib tuld. Samuti pole Eestis erinevalt Ameerika mandrist puulatva ulatuvaid põlenguid. Siin põleb pigem alusmets või pinnas.

"Mänd on rahvapäraselt palu ja männimets palumets. Ühe teooria kohaselt tuleb see palu- sõnast "palama" ehk põlema. Seega männimets põleb," oletab teadlane. Keeles on tema sõnul oma tõetera, sest männimets on vähenõudlik ja kasvab kuival liivasel pinnal. Samas kuusk eelistab kasvuks moreeni, kus alustaimestik on niiskem ja rikkam. "Kuusk ei lähegi hea meelega põlema, kui teda just põlema ei panda."

Lehtpuude looduslikku juurdekasvu Eestis teadlane ei ennusta. "Kui pärnad tulevad, siis häda on, et tammed, pöögid ja pärnad reeglina tahavad saada head mulda. Hea muld on aga reeglina meil põllumaa all," ütleb ta.

Kuigi Veski sõnul kasvab näiteks Haapsalu ja Lihula ümbruses rohkem lehtmetsa, ei tõtta ta geoloogina Eesti piirkondi tuleohu alusel kõrvutama. Tuleoht oleneb tema jaoks pigem inimesest. "Seal, kus on inimest, on ka koni maha viskajaid," tõdeb ta.

ETV2s jätkub keskkonnakuu filmiprogramm. 26. mail kell 21.30 linastub Cosima Dannoritzer ja Nicolas Koutsikase rahvusvaheliselt tunnustatud dokumentaalfilm "Megapõlengud. Globaalse ohu uurimine".

Filmi rahvusvaheline uurimismeeskond otsib põhjusi, miks meie metsad põlevad. Teadlased lähtuvad seisukohast, et põlengud on loodusprotsess, mis läbi aegade on aidanud meie ökosüsteemil püsima jääda, seetõttu peame leidma uusi lahendusi ja tulevikus õppima elama koos põlengutega.