Maailma juhtivad teadlased avaldasid mainekas ökoloogiaajakirjas Ecography võrdleva analüüsi boreaalse ja parasvöötme metsade kohta. Nad leidsid, et metsade häiringurežiim on üleilmses muutumises. Analüüsi eestvedajaks on Austria teadlane Rupert Seidl, kes palus appi 24 tunnustatud teadlast eri riikidest. Eesti Maaülikoolist osalesid ülevaate koostamisel teadur Floortje Vodde ja metsaökoloogia professor Kalev Jõgiste.

Metsaökosüsteemi häiring tähendab järsku muutust metsaelustikus, mille põhjustajaks on elus- või eluta looduse tegur, selgitas Kalev Jõgiste. "Näitena võib tuua metsatulekahju või metsa kahjustuse tugeva tormi tagajärjel." Jõgiste lisas, et tänasel päeval on väga päevakajalised meie oma kodumaa looduses kuuse-kooreüraski laiaulatuslikud kahjustusalad.

Häiringuaktiivsus on tema sõnul kõrgem seal, kus muutust põhjustavad tegurid esinevad suurema sagedusega või on nende mõjutatud ala suurem.

Artiklis otsisid teadlased vastust küsimusele, millist mõju avaldab muutuv kliima metsaloodusele. Nad jagasid häiringud põhjusliku teguri järgi igas kliimavöötmetes aktiivsuseklassidesse: madal, keskmine ja kõrge.

Boreaalse ja parasvöötme metsade häiringud näitasid üldjoonte poolest sarnaseid aktiivsusklasse. Samas on kõrge häiringuaktiivsusega klassi kuuluvate metsaalade osakaal boreaalsetes tingimustes märgatavalt suurem. See tähendab, et põhjapoolsetel laiuskraadidel on valdavaks häiringuteguriks tuli. Sealsed kahjustatud alad on ühtlasi suuremad ning keerukama ülesehitusega.

Metsatulekahjude osakaal suureneb uurimuse andmete järgi põuastel ja kõrgema temperatuuriga aastatel, tõdes Jõgiste. "Just metsatulekahjude suuremat esinemissagedust nähakse ühe ohutegurina boreaalsete metsade majandamisel." Samuti on eraldi aktiivsustüübina välja toodud suure muutlikkusega kahjustuspilt, mille on põhjustanud erinevad lehekahjurid boreaalsetes metsades.

Üks põhjapanev järeldus on, et häiringurežiim sõltub kliimast ja peamistest kliimanäitajatest. Nii boreaalsetes kui ka parasvöötme metsades on häiringurežiim ja kliima tugevalt seotud. See lubab oletada, et muutuv kliima suurendab häiringuaktiivsust mõlemas bioomis.

Jõgiste leidis, et praegustes muutuva kliima tingimustes on tehtud analüüsil väga suur tähtsus. "Kliimanäitajate analüüsil on võimalik ennustada, kuidas näiteks temperatuuri tõus või sademete hulk mõjutab häiringute esinemissagedust ja ulatust," ütleb ta.

Mõte, et kliima soojenemisel võiks parasvöötme metsade piiri kõrgemale laiuskraadile nihutada, on professori hinnangul liiga lihtsustatud lähenemine. Kõrgemad temperatuurid kõrgematel laiuskraadidel võivad lisada tulekahjude osakaalu, kui hüdroloogiline regulatsioon ei too kaasa sademetemäära tõusu.

Aeg on mõelda võõrliikidele

Eesti metsnikud peaksid Jõgiste sõnul mõtlema uuringu valguses senisest rohkem meie metsade liigilise koosseisu peale. Silmas tuleb pidada, et okaspuu-puistuid mõjutavad häiringutegurid tugevamalt.

"Nüüd tuleb välja kaevata üks vana strateegia metsade kasvatamisel, et metsakasvatust ja metsakujundamist rohkem segapuistute peale suunata. Siis ei oleks nii-öelda kõik munad ühes korvis ja meil oleks puuliikide osas valikut," soovitab teadlane.

Jõgiste sõnul on metsandusringkonnad olnud võõrliikide suhtes eriarvamusel. Samuti on neil sel teemal olnud vastuolu looduskaitsjatega. "Nüüd on aga selline olukord, et me peame neid asju ümber vaatama ja mõtlema, kas peaksime intensiivse metsamajanduse puhul proovima leida kohta teistest kohtadest pärit puuliikidele," ütleb ta.

Senisest rohkem lehekahjureid Eesti metsnik aga Jõgiste sõnul pelgama ei pea. "Kahjurite osa tuli esile just väga põhjapoolsete Lapimaa metsadega, kus meil on tegemist kaskedega," ütleb ta. "Seal on mitu liiki kasevapsikuid, kes sõltuvalt aastast võivad kahjustust üsna tugevaks kujundada." Samas on tema sõnul Maaülikoolis valmimas uuing kooreüraski kahjustusest kaitsealadel ja majandusmetsades.

Analüüsiga saab lähemalt tutvuda siin.