Erinevatel andmetel viivad rändlinnud talvitamisaladelt pesitsuspaikadesse ka 6,8–175 miljonit puuki, kes võivad levitada puukborrelioosi põhjustavat bakterit. Üheteistkümnes Euroopa riigis lindudelt kogutud puugid tõid selgust, kas ja milline on lindude roll borrelioosi levitamisel, kirjutab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloogia teadur Marko Mägi ajaveebis Linnuvaatleja.

Eestist kogusid puuke Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi ornitoloogid Kilingi-Nõmme metsades pesitsevatelt rasvatihastelt. 28 linnuliigilt leiti 2308 puuki, kellest 77 protsenti, olid võsapuugid (Ixodes ricinus).

Eestis ja Soomes leiduvat laanepuuki (Ixodes persulcatus) lindudelt ei leitud. Kõige sagedamini leiti puuke maapinnal tegutsevatelt liikidelt, näiteks musträstalt, laulurästalt ja vainurästalt, kuid ka rasvatihaselt. 

DNA analüüs näitas, et 37,2 protsenti perekonna Ixodes puukidest kannab puukborrelioosi põhjustavat bakterit (Borrelia burgdorferi). Sealjuures on nakatunud puuke oluliselt rohkem põhjapoolsetel aladel, näiteks Soomes ja Rootsis levib oluliselt rohkem nakatunud puuke kui Kesk- või Lääne-Euroopas. Seda kinnitab ka inimeste sagedasem nakatumine puukborrelioosi Skandinaavias.

Kõige sagedamini olid puukborrelioosi nakatunud hallrästalt ja musträstalt kogutud puugid (vastavalt 92 protsenti ja 58 protsenti), kuid üllatuslikult olid punarinnalt kogutud puukidest nakatunud vaid 3,8 protsenti.

Borrelia bakterite DNA-d analüüsides selgus, et mitmed linnuliigid on erinevate, vähemalt kuue erineva Borrelia bakteritüüpide kandjaks. Näiteks leiti kõige sagemini puukidelt bakter Borrelia garinii't, kelle refuugiumiks ehk pelgupaigaks on näiteks must- ja vainurästas, punarind, kaelus-kärbsenäpp, salu-lehelind ja rasvatihane. Ka Eesti rasvatihastelt kogutud nakatunud puukidel oli valdav just Borrelia garinii. Kokku oli suluspesitsevate linnuliikide puukidest Borrelia'ga nakatunuid 33,8–36,4 protsenti.

DNA põhjal võib järeldada, et Euroopa puukide borrelioositekitajate levik on geograafiliselt ühtne. Seega võib geograafiliste erisuste puudumise tingida lindude suur liikuvus, mis omakorda tõendab, et just linnud (eriti rästad) on olulised Borrelia garinii refuugiumid, kellelt puugid nakkuse saavad ja kes võivad nakatada ka inimest. Ainsana võis Borrelia garinii väga madalat geneetilist mitmekesisust täheldada Norra puukidel, mis viitab, et asurkond on mingil hetkel olnud isoleeritud.

Võimalikke nakkuskandjaid on oluline uurida tervishoiu seisukohalt – oluline on saada teada haigustekitaja muutumine, tema peremehed ja edasikandjat mõjutavad tegurid. Lindudelt nakatunud puugi saamine on siiski vähetõenäoline, kuna lindude ja inimeste füüsiline kokkupuude on harv. Küll aga peaks hoolsad olema ornitoloogid ja lindude rõngastajad.