Filosoof: vandenõuteooriad pole alati halvad, aga õõnestavad ühiskonda ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Vandenõuteooria võib aga tänapäeval seada kahtluse alla suure osa või isegi kõik mõne ala spetsialistid.
Vandenõuteooria võib aga tänapäeval seada kahtluse alla suure osa või isegi kõik mõne ala spetsialistid. Autor/allikas: Jack Lawrence/ (CC BY 2.0)

Kuigi filosoofide seas on viimasel ajal levinud mõte, et vandenõuteooriad mõjuvad ühiskonnale eluterve kriitikana, pole olukord sugugi nii pilvitu. Vandenõuteooriad hoopis õõnestavad ühiskondlikke institutsioone, ütleb Daniel Cohnitz oma ettekandes.

Suur osa kõigest, mida maailma kohta teame, pärineb teistelt inimestelt ehk allikatelt. Näiteks teame, mida hommikuks sööme, sest tootja on müslikarbil koostisosad ära trükkinud. Uut infot vastu võttes hindame alati allika usaldusväärsust. Kuna kõige ja kõigi kohta taustauuringuid teha ei jõua keegi, peame oma ala spetsialiste lihtsalt usaldama.

Samuti usaldame pigem tuttavaid inimesi. Võõraid inimesi ja ühiskondlikke instutsioone usaldame tõenäolisemalt juhul, kui meie tuttavadki neid usaldavad. Nii kujuneb igal inimesel välja isiklik usaldusvõrgustik.

Vandenõuteooria võib aga tänapäeval seada kahtluse alla suure osa või isegi kõik mõne ala spetsialistid. Näiteks võib vandenõuteooria väita, et kõik ravimitootjad või arstid on omavahel vaktsiinide kasulikkuses kokku leppinud.

Samuti võib vandenõuteooria lõhkuda inimese isikliku usaldusvõrgustiku. Cohnitz näeb siin vandenõuteooriate varjukülge. Heuristilised (tuletuslikud – toim.) võtted, mida inimene tavaliselt allika usaldusväärsuse hindamiseks kasutab, ei tööta enam.

Inimene hindab allika usaldusväärsust kolme peamise kriteeriumi järgi. Esiteks vaatame allika kompetentsi ehk tema üldist võimekust ning väljaõpet. Teiseks hindame, mis kasu meile allikalt saadud teadmisest on. Kolmandaks võrdleme, kas jagame allikaga samu vaateid.

Halvemal juhul jääb inimene oma maailmapildiga üha rohkem üksi. "Me ei saa oma lähedasi enam usaldada. Või suhtume neisse kui vaesekestesse, kes on muidu toredad inimesed, aga siplevad veel pimeduses," ütles Cohnitz. Samuti ei pruugi vandenõuteooriat uskuv inimene võtta tõsiselt näiteks oma arsti soovitusi.

Sotsiaalmeedia ajastul tekib inimestel vandenõuteooriate mõjul väärastunud maailmapilt. Arusaam usalduslikest suhetest on ähmastumas. Cohnitzi sõnul kasutavad poliitikud seda muutust ära.

"Näiteks kui Donald Trump postitab midagi Twitteris, tekitab ta sinus kui lugejas tunde, et kirjutab "otse sulle." Et temagi on lihtsalt "üks meie seast"," ütles Cohnitz. "Ometi ei tea sa teda ju inimesena lähedaselt. Putin aga teeb sama asja mingil määral ilma Twitteritagi".

Lahendusena manitseb Cohnitz inimesi valvsusele. Kuigi vandenõuteooria pole iseenesest alati halb teooria, õõnestab see tema sõnul ikkagi ühiskonna alustalasid ja inimeste lähisuhteid.

Utrechti Ülikooli teoreetilise filosoofia professor Daniel Cohnitz pidas oma ettekande 11. märtsil Tartus rahvusvahelisel teaduskonverentsil "Lahkarvamused: teooriast praktikani". Konverentsil on luubi all on lahkarvamuste filosoofiline analüüs. Rahvusvahelise teadlaskogukonnaga arutletakse Tartu Ülikooli praktilise filosoofia professori Margit Sutropi juhitud samateemalise projekti tulemuste üle.

Toimetaja: Airika Harrik

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: