Professor Briggs, te pidasite väga põneva loengu sellest, kuidas seagripi epideemia tõusis peamiselt USA meedias ühe päevaga esiuudiseks. Mis täpsemalt viis aastat tagasi kevadel juhtus?

See oli põnev juhtum, sest juba 2009. aasta märtsis levis epidemoloogide ja tervishoiuspetsialistide seas mure ühe varasematest erineva gripiviiruse pärast. 23. aprillil aga teatas USA haiguste kontrolli ja tõrje keskus ehk CDC, et riigis esineb mõningaid ebaharilikke gripijuhtumeid. Kuna otsene side samalaadsete juhtumitega Mehhikos puudus, siis poldud ka liigselt mures. Päev hiljem jõudis uudis seagripist ehk H1N1 viirusest ajalehtede esikaantele ja teleuudistesse. Mulle pakkus see suurt huvi, kuna sel hetkel oli haiguspuhangu kohta väga vähe infot. CDC, mis kujutab endast sisuliselt USA tervishoiuministeeriumi, oli langetanud otsuse, et tegu on murettekitava olukorraga. Koostöös uudismeediaga anti avalikkusele lugu, mis põhimõtteliselt määratles ära selle, kuidas edaspidi tollesse uut tüüpi gripiviirusse suhtuti ja kuidas kujundati sellega seonduv poliitika ja vastumeetmed.

Kui me seda olukorda analüüsime, siis kuidas taolised uudislood sünnivad ja edasi kanduvad?

Ilmselgelt ei taha ma siinkohal kritiseerida ajakirjanikke ega tervishoiuametnikke. Tervist puudutavad uudised pälvivad küll suurt tähelepanu, ent minu huvi peitus just selles, kuidas konkreetne uudislugu nii kiiresti levis. Püüdsin oma loengus pöörata tähelepanu ka varasemale perioodile ehk 1990 aastatele, mil inimesi valmistati ette tundma muret julgeoleku ning terviseküsimuste pärast ja kus nii sõjaväe, julgeoleku kui ka tervishoiuametnikud harjutasid käitumist teatavateks viirusepuhangu stsenaariumiteks. Need ettevalmistused treenisid ajakirjanikke, terviseametnikke, teadlasi ja ka teisi osapooli kasutama uuest epideemiast rääkimisel sarnast sõnavara.

Üks murekohti on see, kui taoline mõjukas ja kiiresti omaenda elu elama hakkav uudislugu ilmub veel enne hädavajaliku bioloogiat puudutava informatsiooni päralejõudmist. Teine mure aga seisnes avalikus debatis, kuna antud juhul oli keeruline otsustada, kas tervishoidu puudutavad avalikud ressursid tuleks suunata tavapäraste haigustega võitlemiseks või hoopis tegeleda otsejoones uue gripiviirusega. Inimestel polnud mahti võtta aeg maha ja uurida, kas rakendatav poliitika on ikka õige või mitte.

Ühelt poolt püüti seega inimesi ohu eest hoiatada, teisest küljest aga külvati rahva hulgas pisut paanikat?

Mind huvitas väga asjaolu, kuidas terviseametnikke ja teisi asjasse puutuvaid isikuid on treenitud hädaolukorra puhul ajakirjanikega suhtlema ning mil moel nad jagavad avalikkusele haigustega seotud ohtude kohta infot. Kui vaatate käsiraamatusse, siis on seal kirjas, et avalikkuse kaasamiseks ja nende koostöövalmiduse saavutamiseks tuleb väljendada pidevat muret. Sellel juhul soovitati inimestel katta köhimise ajal suu käega, pesta tihti käsi, jääda sümptomite ilmnemisel koju ning kutsuda arst. See on viis, kuidas panna inimesed käituma soovitud moel.

Samal ajal aga ütleb too meelespea, et avalikkust ei tohiks alarmeerida ega paanikasse ajada. Folkloristid kutsuvad seda poeetikaks – see on keele kasutamine mingiks konkreetseks otstarbeks. Just taolist poeetikat kasutas ka CDC toonane juht Richard Besser, kes edastas nii ajakirjanikele kui ka teistele sõnumi, et “asi on tõsine ja me oleme mures, aga ärge sattuge paanikasse”.

Folkloristina olen ma taolistest juhtumitest huvitatud. Eelkõige sellest aspektist, kuidas avalikkuse kaasamiseks õpivad inimesed edastama teatud tüüpi lugusid, kuidas taolisteks juhtumiteks eelnevalt harjutatakse ja seejärel kasutatakse vastavat keelt ning ka teatud esituslaadi. See kõik vormis viisi, kuidas terviseametnikud, teadlased ja ametnikud seagripi loost rääkisid.

Kas siin oli tegu ka liialdustega ning asja tegelikkusest suuremaks puhumisega?

Tegelikult ei teadnud tervishoiuametnikud 24. aprillil 2009. aastal haiguspuhangu tegelikku ulatust. Teada olid küll juhtumid, kus arvati, et tegu võib olla geneetiliselt muundunud viirusega. Samas puudus teave, kuidas inimkeha võib sellele reageerida, kui palju inimesi võib selle tagajärjel surra ning kui kiiresti viirus võib levida. Seega polnud tegu liialdamisega, kuna infot lihtsalt polnud piisavalt. Kõikvõimalikke stsenaariume pole võimalik ette ennustada ja nii oli vajalik mõningane valmisolek.

USA president Barack Obama seagripi vastasel kaitsepookimisel 2009. aasta detsembris. (Foto: Pete Souza / Valge Maja)

Mõneti valmistati avalikkust surmava viiruse suureks puhanguks juba pikemat aega ette?

Viis, kuidas uudistemeedia seagripi juhtumist rääkis, oli eelnevalt mõjutatud massimeedias levinud viirushaigusi käsitlevast diskursusest. Juba 1990. aastate keskel ilmus Richard Prestoni menukas raamat "The Hot Zone", samuti Laurie Garretti dokumentaalteos "The Coming Plague" ning populaarne linateos "Outbreak". Need populariseerisid ideed sellest, kuidas Ebolale sarnased ohtlikud viirused võivad kiiresti levida ja tappa suure hulga inimesi. Samas näitasid teosed ka seda, et tänu epidemioloogide ja spetsialistide jõupingutustele on võimalik jõuda viiruste jälile ning hoida ära kõige hullem stsenaarium.

Seega 2009. aastal jälgis avalikkus uuest gripiviirusest tehtud uudislugu ning oli juba eelnevalt tuttav nii seda ilmestava halvaendelise muusika kui ka kaadritega, kus teadlasi kujutati erilaboris kaitseriietust kandmas. Kõik see aga seostub otseselt epideemiahirmuga ja kuna auditoorium oli eelnevalt selleks nii-öelda treenitud, siis põhjustas see avalikkuses ka väga aktiivset ning emotsionaalset vastukaja. Need on teatavad lugude jutustamise tehnikad, mis hõlmavad endas nii ilukirjanduse, dokumentalistika, uudismeedia kui ka teadusliku info elemente ja siin on tegu viisiga, kuidas spetsialistid oma juttudega sisuliselt treenivad avalikkust soovitud moel reageerima.

Üks asjaolu, mida soovin toonitada, on see vana põhimõte, et ajakirjanik saab tervishoiuspetsialistilt olemasoleva teabe ning nii-öelda tõlgib selle uudiste keelde. Seagripi juhtumi puhul aga tuldi meedias infoga välja siis, kui eksperdid alles viirust uurisid. Meil oli olemas väga võimas meediaobjekt: seagripi epideemia kuulutati välja juba enne seda, kui uue viirusetüve ehk bioloogilise objekti kohta oli midagi täpsemalt teada. Samas kasvas too viirus meedias üha suuremaks ja nakatas nii-iöelda paljusid inimesi ammu enne seda, kui nad viirusega bioloogilisel tasandil kokku puutusid.

Ma olen väga huvitatud sellest, kuidas me meditsiinist, tervisest ja oma kehadest mõtleme ning eriti moodustest, kuidas meditsiini- ja meediaprofessionaalid oma valdkonnas tegutsedes ja avalikkusele teavet jagades meie mõtlemist kujundavad. Riikides nagu USA tegutseb meediakanalites juhtivate meditsiinikorrespondentidena suur hulk arste, seda nii CNN-is kui ka teistes üleriigilistes uudistevõrgustikes. Samal ajal on isegi väiksemad haiglad ja kliinikud, rääkimata riiklikest tervisehoiu ametkondadest, ravimifirmadest ning biotehnoloogia korporatsioonidest palganud tööle endised ajakirjanikud, kes loovad ajakirjanduslikke võtteid ning bioloogiat puudutavat infot kasutades meediatooteks sobivaid sulameid.

Eesti toonane valitsus otsustas 2009. novembris pandeemia ajal osta 1,3 miljoni euro eest uue gripi vastast vaktsiini, kinnitades samal ajal, et uus gripp ei ole teistest gripiviirustest ohtlikum. Kõigest neli kuud hiljem ehk 2010 märtsis aga tuli teade, et 200 000 doosi vaktsiini soovitakse tagastada või annetada WHO-le, kuna vaktsineerimisi tehti kokku alla 50 000. Kuidas teie seda enda perspektiivist näete?

See on põnev küsimus. Klassikaline juhtum pärineb ajast, mil Gerald Ford oli ametis USA presidendina ning riigis levis seagripi epideemia hirm. Toona toodeti USA-s nii palju vaktsiini, et pea iga kodanik oleks võinud saada kaitsesüsti. Lõpuks siiski epideemiat ei puhkenud, ent mõned inimesed surid ja teised jäid haigeks just tolle vaktsiini tõttu. Seda on peetud üheks kõigi aegade suurimaks rahvatervise katastroofiks.

USA president Gerald Ford saab 1976. aastal seagripi vastast vaktsiini. (Foto: David Hume Kennerly / Valge Maja)

Alates 1960. aastatest näeme nende parem- ja vasakpoolsete jõudude esilekerkimist, kes väljendavad arstide suhtes mõningat usaldamatust. Näiteks feministlik liikumine polnud toona rahul, et naiste keha puudutavat teavet õpetasid naistele meesarstid. Samas nõudsid naised, et neil endil peaks olema oma keha suhtes tunduvalt suurem otsustusõigus. Seega näeme siin tihti vastuseisu meditsiinilisele autoriteedile, justkui oleksid arstid ainsad, kes tunnevad tervishoidu ja oskavad selle kohta midagi öelda. Mõnikord ilmus välja ka parempoolseid, kes ütlesid, et valitsus ei peaks üldse tervishoiu eest hoolitsema, vaid soodustama eratervishoidu. Samuti arvati, et kui valitsus juba terviseküsimustega tegeleb, siis püüab ta ka ära määrata, mida inimesed tegema peavad.

Vaktsiinide puhul aga tulid nii vasak- kui ka parempoolsed keskpõrandale kokku ja olid mures, et vaktsineerimine võib põhjustada lastel autismi või panna kodanikud liigselt valitsuse kontrollile alluma. Noid keha mõjutamist puudutavaid vandenõuteooriaid on palju. Mõneti on vaktsineerimine muutunud jõuliseks sümboliks, mis väljendab vastupanu just selles osas, et võib-olla ei peaks valitsust ning arste alati kõiges uskuma.

2009. aasta seagripi puhul sai pärast mõnda kuud üsna selgeks, et tegemist oli küll kiiresti leviva viirusega, ent see viis hauda vähem inimesi, kui nii-öelda “tavalised” gripiviirused. Sestap hakkasid inimesed ise otsuseid tegema ja küsima, et kumb on ohtlikum – kas surra seagripi läbi või saada terviserike vaktsiini tõttu. Nii et taoline võimas uudislugu tuli 2009. aasta aprillis välja ning uuringute põhjal uskusid paljud inimesed USA-s, et tegemist on uue surmava viirusega. Euroopas oli sellesse uskujaid vähem. Ootamatult aga lagunes lugu koost sama aasta augustis, kui inimesed hakkasid nii valitsuse kui ka arstide räägitusse suhtuma umbusklikult.

Kui vaatame tänapäeva maailma, siis suurem osa infost on vahendatud ja elu ise meediast läbi imbunud. Mida arvate teie folkloristina meedia püüdest tekitada eshatoloogilisi meeleolusid? Mõtleme kas või milleeniumiga seotud Y2K juhtumile või nn maiade maailmalõpule 2012 aasta detsembris. Miks armastab meedia selliseid juhtumeid ning nendega kaasnevat paanikat levitada?

Üks asjaolu, mida võime tõepoolest täheldada on see, mida mõned Euroopa teadlased nimetavad meediastumiseks. See tähistab meedia mõju levimist üha rohkematesse eluvaldkondadesse ja nende segunemist meediaga. Samas polnud siin tegu pelgalt juhtumiga, kus meedia võtnuks näiteks meditsiini üle võimu. Pigem peaksime siin küsima, miks kasutavad paljud meediakanalid arste oma meditsiinikorrespondentidena?

Enamasti ei lubataks näiteks sõjandusspetsialistil ajakirjanduses sõda kajastada ega lastaks ka poliitikul teha lugusid poliitikast, kuna selle jaoks on vastavad võtted ning kriteeriumid omandanud ajakirjanikud. Siinkohal on väga põnev jälgida, milline mõju on meditsiinil meedias ning kuidas meedia tegutseb jällegi tervishoius ajastul, mil paljud senised ajakirjandusvaldkonnad pigem kaotavad turge. Pea kõikjal maailmas on tervis muutunud erakordselt oluliseks teemaks ning meedia hoiab seda pidevalt fookuses. Meditsiini käsitlemine on selles plaanis pärast poliitikat ning majandust kolmandal kohal. Aga miks see nii on?

Kui me pöörame oma pilgu kõigile neile hirmsatele ennustustele meid varitsevate ohtude osas, siis miks katastroofi ja hukku kuulutavad lood õilmitsevad? Kas folkloristidel oleks selle midagi kohta öelda, sõltub jällegi sellest, millist teooriat eelistada. Näiteks analüütiline folkloori uurija Alan Dundes oleks öelnud, et folkloor areneb parasjagu ühiskonnas populaarsete ängide ümber. Kui tegemist on kollektiivse ärevusega, siis tekib selle ümber ka folkloor, olgu siin tegu kasvõi naljadega seksist.

Teised folkloristid jällegi keskenduks selle mõtestamisele, kuidas need ärevustekitavad nähtused üldse esile kerkivad ja miks need nii olulised on. Teie küsimusele vastamine sõltub paljuski sellest, millise folkloori uurimise koolkonna poole me vaatame.

Vaata siit professor Charles L. Briggsi loengut "Rethinking Folkloristic Perspectives on Contemporary Health: Towards a Poetics of Pandemics"