Vandenõuteooriate anatoomia ehk miks vandenõuteooriad tekivad? ({{commentsTotal}})

Autor/allikas: Google

Tallinna ülikooli teadusnädala raames andis psühholoogia lektor Avo-Rein Tereping loengu pealkirjaga ”Vandenõuteooriad – miks need tekivad?”. Terepingi sõnul ei ole vandenõuteooriates mitte midagi taunimisväärset, sest inimeste mõtlemine on irratsionaalne ega allu mingit tüüpi üldisele universaalsele mõtlemis- või loogikastandardile.

”Kui ringi vaadata, võib märgata, et õhk on vandenõuteooriatest tiine,” tõdes Avo-Rein Tereping. ”Vandenõuteooriad tekivad tavaliselt siis, kui ühiskonnas on tekkinud gruppide vahelised sotsiaalsed pinged.”

Mis asi on vandenõuteooria?

Terepingi määratluse kohaselt on vandenõu kahe või enama inimese kokkulepe kuriteo sooritamiseks. Eesmärk on tekitada sündmus või olukord, kus grupp, kes vandenõud planeerib, saavutab plaani tulemusena kõrgema võimu teiste ühiskonna gruppide üle. Tereping ütles, et üldiselt on põhjused siiski lõpuni ebaselged.

”Vandenõuteooria ei tunnista ekspertide ja enamuse poolt tõeks peetavat uskumust,” ütles Tereping. Mingi eksperthinnangu või ühiskondliku seisukoha mitte tunnustamine lähtub eliiditeooriast, mille klassikalise lähenemise on sõnastanud paljude seas Vilfredo Pareto, Gaetano Mosca ja Robert Michels.

Ühiskondlik eliit on inimeste grupp, kes peaks korraldama enamuse elu. ”Tõstame eliidi esile ning esitame ootusi, et nad oleksid ülejäänud ühiskonnast aatelisemad ja paremad,” selgitas Tereping. Tegu on puhtalt ühiskondliku ettekujutusega.

Vandenõuteooria on eelpool sõnastatud eliiditeooria äärmuslik vorm. Avo-Rein Terepingi sõnul usuvad vandenõuteoreetikud, et eliit on grupp, kes teeb salaja plaane, mille lõppeesmärk on kahjulik üldsuse huvidele.

Internetiavarustes on erinevate vandenõuteooriate kohta liikvel hulgaliselt näiteid ja põhjendusi. Tereping tõi välja kõige kuulsamad:

  • USA presidendi John F. Kennedy mahalaskmine Dallases;
  • Ilmarelv, millega kutsutakse atmosfääris esile vihma;
  • HI-viiruse laboratoorne loomine Maailma terviseorganisatsiooni (WHO) poolt;
  • 9/11 terrorirünnaku korraldamine USA poolt, et alustada sõjategevust Lähis-Ida riikides.

Terepingi kinnitusel võib leida kõigi nende sündmuste puhul küsitavusi, mis annavad alust vandenõuteooriatele, kuid üldiselt ametlikud institutsioonid ei kinnita neid ning teooriatesse jääb rohkem küsitavusi ja vigu kui ametlikku selgitusse.

Vandenõuteooriate klassifikatsioon*

Avo-Rein Terepingi sõnul võib vandenõuteooriaid jagada koostajate alusel viieks:

Välisvaenlased on tavaliselt saatanlikud jõud, mis avaldavad survet siseriiklikule stabiilsusele ning proovivad juhtida seeläbi ühiskondlikke protsesse. Sellese vandenõuteooriate klassi võib liigitada illuminaadid, vabamüürlased, Bilderbergi grupi. Pangandusega seotud teooriad ning teised elitaarsed organisatsioonid/ühingud, kes tegutsevad kinnistes gruppides ega avalda informatsiooni oma tegevuse kohta.

Sisevaenlaste klassi kuuluvad vandenõuteooriad, mis kirjeldavad inimesi, kes proovivad sarnaneda tavaliste kodanikega ning seeläbi õõnestada ühiskondliku või poliitilist elukorraldust, et saavutada eelis- või varjatud võimustaatus.

Vaenlased üleval klassi liigitatakse vandenõuteooriad, mis räägivad poliitlistest mängudest ja manipuleerimistest. Näiteks tõi Tereping vandenõuteooria, mis kirjeldab Rain Rosimannuse rolli Reformierakonna varjatud juhtimises. Olgu siinkohal märgitud, et teised Eesti poliitilised jõud ning ka poliitikud kinnitavad seda teooriat, kuid reformierakondlased salgavad seda.

Vaenlased allpool kategooriasse liigituvad teooriad salajastest grupeeringutest, kes on rõhutud ühiskonna või poliitilise režiimi poolt ning seetõttu planeerivad vastuhakku poliitilisele eliidile. Näitena võib tuua Eestis levinud arusaama niinimetatud ”viiendast kolonnist”, kes proovib soodsat hetke ära kasutada ja Eestis võimu haarata. ”Viienda kolonni” teooriat võib siiski kummutada, tuginedes avaliku arvamuse uuringutele, mis näitavad selgelt, et Eestis elavate vähemusgruppide seas on vaenulikkus Eesti riigi vastu tegelikkuses väike. Pigem on venekeelne vähemus passiivne ja vähe kaasatud ühiskondlikesse protsessidesse.

Viimase klassina tõi Tereping välja heatahtlikud jõud, kes tegutsevad varjatult ühiskonnas ja kellele omistatakse ingellike omadusi. Nende eesmärk on muuta inimeste elu paremaks, seejuures avaldamata oma tõelist identiteeti. Siia gruppi võib lisada juhtumid, mis käsitlevad paranormaalseid nähtusi nagu näiteks tulnukad, head inglid ja teised taolised.

Psühholoogiadoktor Tereping tõi loengus näitena välja liikumise ”Puhas taevas”, mis võitleb chemtrail'ide vastu. See liikumine on veendunud, et lennukid pritsivad teatud kõrgusele jõudes atmosfääri keemilisi ühendeid, et mürgitada keskkonda. Klimatoloog Ain Kallis on samas selle teooria kummutanud. Tema sõnul ei ole sellel vandenõuteoorial alust, sest atmosfääris toimuvad väga komplekssed protsessid ning lennukite tekitatav kondenseerunud veeaur võib võtta kõrgel atmosfääris erinevaid kujusid ning vorme.

Vandenõuteooriate teoreetilised alused

Terepingi sõnul põhineb konspiratiivteooria kolmel postulaadil.

Esimene neist on niinimetatud ”suure disaini” teooria ehk kõik toimub kavandatult. Selle postulaadi kohaselt on mingi ühiskondlik grupp pannud paika tegevuskava, mille järgi korraldatakse sündmusi ning kavandatakse poliitilisi protsesse.

Teise postulaadi kohaselt ei ole miski nii, nagu see näib. Selle teoreetilise lähtealuse kohaselt juhitakse protsesse kuskilt ülevalt ning kõik globaalsed või siseriiklikud protsessid alluvad varjatud ”nende” kontrollile ja juhtimisele.

Kolmanda postulaadi kohaselt on kõik protsessid omavahel põhjuslikult seotud ning moodustavad mustreid. Samuti öeldakse selles postulaadis, et meie seas on ”eksperdid”, kes suudavad näha erinevaid ühiskondlikke või poliitilisi mustreid, mis tõestavad vandenõuteooriate õigsust.

Kolmanda postulaadi juures tõi Tereping näiteks numeroloogid, kes proovivad erinevate numbriliste seoste ja sümbolite abil leida tõestust vandenõuteooriatele.

Vandenõuteooriad levivad paremini kriisi poolt lõhestatud ühiskonna gruppides

Avo-Rein Terepingi hinnangul on kergem külvata vandenõuteooriaid riikides, kus valitsevad pinged, mis põhinevad julgeolekulistel, majanduslikel või sotsiaalsetel probleemidel. Näitena tõi Tereping Venemaa, kus paljudes telekanalites jooksevad saated, mis lahkavad erinevaid vandenõuteooriaid. Terepingi arvates on taolised saated populaarsed, sest Vene ühiskonnas valitsevad praegu suured pinged.

”Kui inimesed on harjunud vastu võtma erinevaid vandenõuteooriaid, on palju lihtsam külvata uusi riigi poolt loodud tõdesid,” põhjendas Tereping. „Inimesed, kes tunnevad hirmu välisvaenlase ees, võtavad vastu ka teisi teooriaid,” selgitas Tereping, kelle sõnul toimub praegu Venemaal massiline ühiskonna agiteerimine USA kui peamise välisvaenlase, vastu.

Seejuures võib märgata samasugust pingestatust ka Eesti ühiskonnas, kui vaadata tagasi äsja lõppenud valimiskampaaniale, kus rõhuti välisvaenlase olemasolule ning vägagi tõenäolisele Eesti-vastasele agressioonile.

Kuid miks me ikkagi usume vandenõusid?

”Inimene on inimene,” tõdes Avo-Rein Tereping. Ta tõi näitena pildi, kus kass vaatab altkulmu kaamerasse. ”Paljude jaoks võib tunduda, et pildil olev kass näitab välja skepsist või rahulolematust, kuid teadlased on ammu selgeks teinud, et loomad väljendavad oma emotsioone välja absoluutselt teisel viisil kui inimesed,” selgitas Tereping.

Tema sõnul on inimesed harjunud projitseerima oma tõekspidamisi objektidele või nähtustele ehk me omistame läbi stereotüüpide teatud emotsioonid või hinnangud nähtustele, millest me aru ei saa. ”Tegemist on kaitsemehhanismiga, mida kasutavad paljud inimesed,” tõdes Tereping.

Selle kaitsemehhanismi abil omistame halvad tunded ka välismaailmas olevatele negatiivsetele nähtustele. ”Niimoodi vabaneme halbadest tunnetest ning tunneme ennast paremini ja õiglasemalt,” selgitas Tereping. Tema sõnul võib kellegi teise süüdistamine mingis probleemis või õnnetuses viia olukorrani, kus läbi süü projitseerimise elatakse enda viha vägivaldselt ”patuoina” peal välja. ”Inimesel tekib illusioon, et ta on karistamatu, kui ta teeb kellelegi teisele, (kellele ta on oma viha omistanud – toim.), halba,” seletas Tereping.

Samuti saab vandenõuteooriate vastuvõtlikkust selgitada inimliku vajadusega süstematiseerida mõistetamatut. Siinkohal tõi Tereping näiteks elu mõtestamise. ”Süstematiseerimise eesmärk on jaotada erinevaid nähtusi kastidesse ning selgitada välja, kes kogu protsessi juhib,” ütles Tereping. Seejuures peab mõistma, et iga indiviid loob enda subjektiivse reaalsuse ehk enda maailmapildi. Terepingi sõnul teeb inimene seda kasutades stereotüüpe ning see läbi tekib kognitiivne nihe, mida kirjeldasid 1972. aastal teadlased Kahneman ja Tversky.

Kognitiivse nihke teooria kohaselt teeb inimene otsuseid lähtuvalt enda arusaamast ja seetõttu tekib kõrvalekalle loogilisest otsustusprotsessist. Antud kõrvalekalde tõttu teeb indiviid objektist või nähtusest ebaloogilise järelduse, mis põhjustab uue vandenõuteooria loomise või mingi vandenõuteooria omaks võtmise.

Teabetöötluse otseteed viivad ebaloogiliste järeldusteni

Terepingi sõnul arvati kuni 1970date aastateni, et kõik otsused, mida teeme, on ratsionaalsed, kuid just tänu kognitiivsele nihkele on nii inimeste tajud kui ka teadmised piiratud.

Inimesed kasutavad nähtuste või probleemide mõtestamiseks piltlikult öeldes ”teabetöötluse otseteid” ehk heuristikuid. Tereping tõi paljude heuristikute seast välja neli – ankurdamine, esinduslikkus, tuttavlikkus ja ebareaalne optimism.

Ankurdamise puhul võtab probleemi või nähtuse mõtestamiseks ainult ühe tunnuse jättes kõrvale teised tunnused, mis annaksid kokku reaalse kogupildi.

Esinduslikkuse puhul paneb inimene oma tõekspidamised paika vaid selle järgi, mis ühiskondlikku või ideelisesse gruppi ta kuulub.

Tuttavlikkust võib kõige paremini iseloomustada brändi lojaalsusega. Näiteks kui indiviid on otsustanud, et ta valib igal valimisel sama parteid, hoolimata sellest, kas selle erakonna poliitilises suunitluses on midagi muutunud. Sel juhul kasutab inimene tuttavlikkuse heuristikut.

Viimane heuristik on ebareaalne optimism ehk indiviid paneb ennast ohuolukorda eeldades, et temaga ei juhtu midagi. Seejuures tõi Tereping välja, et indiviid ei arvesta seejuures statistiliste näitajatega, vaid teeb otsuse nii-öelda ”kõhutunde” pealt.

Kognitiivne dissonants ehk pingete lahendamine iseendas

Kognitiivse dissonantsi sõnastas esimesena Festinger aastal 1957. ”See tekib siis, kui inimesel on kaks hinnangut, mis omavahel on vastuolus või kui inimene teab, et ta teeb oma tegevusega endale kahju ning otsib seetõttu positiivset aspekti, mis oleks negatiivsest aspektist tugevam,” selgitas Tereping. Näitena tõi ta suitsetamise – inimene teab, et suitsetamine kasvatab vähkkasvajate tekke riski, kuid samas võib võtta ta näiteks enda vanaisa, kes suitsetas terve oma elu ja elas 100-aastaseks. Seega loob inimene endale positiivse kuvandi enda tegevusest.

Avo-Rein Terepingi hinnangul on viib see ka vandenõuteooriate uskumiseni ehk kui indiviid tekitab oma tegevusega endale kahju, proovib ta seda leevendada mõne vandenõuteooriaga. Siinkohal võib näite tuua Eesti Ekspressis ilmunud Kristjan Pihli kirjutatud loost ”Rongaisa pihtimus: mul tekkis raha suhtes okserefleks”, kus pereisa, kes hakkas uskuma pangandusega seotud vandenõuteooriaid, lõpetas pangale laenu tagasimaksmise, kuigi oli varasemalt võtnud laene, mida ta pärast töölt lahkumist tagasi maksta ei suutnud.

Cui Bono ja Apophenia ehk kõigel on motiiv ning seos

Otsime tihti motiive, miks teatud õnnetused juhtuvad. Tereping tõi oma loengus välja motiive, mida teatud inimesed õnnetustele võivad omistada teatud sündmusele. Näiteks iga Boeing lennukiga juhtunud õnnetusest saab kasu Airbus, sest Boeing lennukite usaldusväärsus langeb. Seetõttu võidakse arvata, et Airbus võib olla kuidagi õnnetuse taga.

Inimesed seostavad neile tundmatuid objekte asjadega, mida nad tunnevad. Näitena tõi Tereping planeet Marsi pinnalt leitud inimese näokujulise moodustise, mis ei saa olla kuidagi tõestuseks, et planeedil kunagi elu oli. Seda nähtust nimetatakse psühholoogias apopheniaks ehk olukorraks, kus inimene seostab omavahel objekte, mis ei ole kuidagi seotud.

Samuti võimendavad vandenõuteooriate levikut erinevad kogukonnad. Terepingi sõnul võib kogukondlik mõjutus kaasa aidata kognitiivsele vastuolule ja nihke tekkele liikme mõtlemises, mis toob endaga kaasa teooria võimendumise. Läbi kogukonna ühismõtlemisele tekib indiviidi jaoks uus reaalsus, mis võib olla tegelikkuse moonutus. Iga uus reaalsus võib tuua endaga kaasa konflikti ja seetõttu ka uue vandenõuteooria.

Ühiskondlikes gruppides käiv diskussioon võib kaasa aidata erinevate kogukondade vahelisele polariseerumisele. Näidet sellest ei pea kaugelt otsima. Terepingi sõnul võib Eesti meedia näha kahte erinevat teematikate käsitlust ehk eestikeelse meedia probleemikäsitlus erineb paljuski Eestis tegutsevate venekeelsete meediaväljaannete probleemi käsitlusest.

Tereping tõi näiteks Postimehe, mis annab välja nii eestikeelset kui ka venekeelset ajalehte. Tema sõnul on teemad, mida ajalehed käsitlevad, täiesti erinevad ning teatud teemade alakajastamine võib kaasa tuua konflikti ja vandenõuteooriate tekkimise. Seega ka polariseerumise eestikeelset ja venekeelset meediat tarbiva kogukonna vahel.

”Kokkuvõttes pole vandenõuteooriate uskumises mitte midagi taunimis- ega põlastusväärset,” nentis Avo-Rein Tereping. Tema iseloomustab seda kui täiesti normaalset ja inimlikku ühiskondlikku nähtust. Terepingi sõnul leiavad paljud, et kõige parem on seletada erinevaid objekte nii lihtsalt kui võimalik ehk nad kasutavad Ockhami habemenoa printsiipi, mis leiab, et eelistada tuleks nähtuste kõige lihtsamat seletust, sest osutub tõenäoliselt õigeks.

Samas nentis Tereping, et nimetada mõnda vandenõuteooriat valeks, on samuti raske, sest iga sündmuse või tõekspidamise juures on alati küsitavusi. Tema sõnul seisneb aga vandenõuteooriate kõige suurem nõrkus selles, et teoreetikud tegelevad peamiselt oma tõekspidamiste verifitseerimisega, aga unustavad falsifitseerimisprotseduuri. See tähendab, et iga teooriat ja hüpoteesi peab proovima enne selle tõeks kuulutamist ka kummutada ning tegema kindlaks vead teooria sees.

 

*Vandenõuteooriate näited on lisanud siinse artikli autor.

Toimetaja: Marju Himma



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: