Nii naise juuksed kui ka silmad olid tumepruunikat tooni. Samuti oli tema nahk praegu Euroopas elavate inimeste omast oluliselt tumedam.

"Veidral kombel sarnanes ta välimuse poolest rohkem samal ajaperioodil Hispaanias elanud La Braña või Suurbritannia Cheddari mehele, kui temast vaid mõnisada kilomeetrit põhja pool elanud kütt-korilastele. Samas pole tema DNA-s jälgi praeguse Saksamaa aladele jõudnud põldurite pärilikkusainest. Ta on erand," sõnas uurimuse juhtivautor Hannes Schroeder, Kopenhaageni Ülikooli evolutsioonigeneetika dotsent.

Tulemused vihjavad, et ühe suure üle Euroopa rullunud laine asemel asendusid seal elavad kütt-korilased algselt Anatooliast pärit põllupidajatega lipilapilisemalt. "Tundub, et kütt-korilased pidasid üksikutes kohtades vastu kauem. Asendumine polnud ehk sedavõrd pidev ja kohene, kui mõnikord arvame," viitas dotsent. Teisisõnu võisid elada nad tükk aega üksteisega külg-külje kõrval.

Ühtlasi aitab leid varasemast veidi paremini mõista heleda nahatooni evolutsiooni. "Seniste leidude põhjal hakkas see valgusnappides oludes nagu Taani ja Eesti aladel, nagu praegu aknast välja vaadates näed, levima kohastumusena alles viimase 5000 aasta jooksul. On põnev, et suudame seda sedavõrd kitsalt piiritleda," märkis Schroeder.

Tõenäoliselt olid heleda nahatooni leviku taga põllupidamine. Dotsent oletab, et enne seda oli võimalik saada eluks hädavajalik D-vitamiin kätte saada toidust. Hüpoteesi põhjalikumalt proovile panemiseks tuleb järjestada aga rohkem iidseid genoome.

Kütt-korilase soo määramisel lähtus töörühm tõsiasjast, et nad ei leidnud Y-sugukromosoome. "Naise vanust me otseselt määrata ei saanud ja olime sellega veidi loomingulisemad," sõnas Schroeder. Kasetohust keedetud tökati tilkadelt on leitud varem peaasjalikult väikesi hambajälgi. Tööriistade varre külge kinnitamiseks valmistatud keeduse nätsutamine oli seega meeltmööda pigem lastele.

Tavaliselt jääb selle käigus tökatitükkide sisse suu limaskesta rakke ja neis leiduvat DNA-d. "Oletasime doktorandiga, et midagi me sealt kätte saame, kuid poleks osanud aimata, et suudame saada mitmekordse katvusega täisgenoomi. Suurem osa praeguseks järjestatud iidsest DNA-st on olnud oluliselt kehvemas seisus," viitas dotsent. Pärilikkusaine säilimist soosisid tema sõnul tõrva kergelt antimikroobsed omadused ja veehülgavus. Ühtlasi säilib Syltholmi mullas paremini ka muu orgaanika nagu vanade tööriistade käepidemed.

"Me ei tea veel, kui kaugele minevikku sellega minna saame – tehnika muutub üha paremaks. Kõige vanemad tõendid tökati närimisest ulatuvad aga vanemasse kiviaega. Vähemalt teoreetiliselt saame eraldada kasulikku infot veel palju-palju vanematest proovidest, kuid eks aeg näitab," sõnas Schroeder. Kõige vanema järjestatud DNA vanus küündib 780 000 aastani. See eraldati Kanada igikeltsas säilinud hobuse kondist.

Lisaks õnnestus töörühmal järjestada naise suus elanud bakterite DNA. Suu mikrobioomi liigiline koosseis sarnases tänapäeval elanud inimeste omale. See pole aga seni järjestatud nüüdisinimeste mikrobioomide mitmekesisusega arvestades Schroederi hinnangul imekspandav.

Uurimus ilmus ajakirjas Nature Communications.