Iidseid luid otsinud antropoloogid sattusid massimõrva peale ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Üks päevavalgele tulnud kolpadest.
Üks päevavalgele tulnud kolpadest. Autor/allikas: Marta Mirazon Lahr/Fabio Lahr

Koljumõrad, lõikehaavad laubal, sisselöödud kolbad ja peast välja turritavad nooled. Keenias asuva Turkana järve kaldal avanev vaatepilt pole nõrganärvilistele või vähemasti poleks seda olnud kümne tuhande aasta eest, kui 27-liikmeline meestest, naistest ja lastest koosnev salk surnud või poolsurnuna tundmatute ründajate poolt loodusjõudude meelevalda jäeti.

Seni avaldatud teaduskirjanduse põhjal on 9500–10 500 aasta eest aset leidnud tahtlike tapmiste näol tegu vanima eelajaloolise massimõrvaga. Täpsest aastaarvust olulisemaks muudab selle aga asjaolu, et väiksemõõdulise lahingu pidasid maha kütid-korilased. Nõnda arvab verist kokkupõrget kirjeldava uurimuse juhtivautor Marta Mirazón Lahr, et aastaarvus kui sellises pole midagi erilist ja hea õnne korral leiavad arheoloogid tulevikus tõendeid veelgi vanematest konfliktidest.

''Mitmed antropoloogid on varem väitnud, et küttide-korilaste salkadel puudub üksteise ründamiseks alus, kuna neile puuduvad meie mõistes vara. Ent seda väites projitseerime mõnes mõttes oma väärtused neile üle. Kuid see, et meie tänapäeval ressursside pärast võitleme, ei tähenda, et seda oleks pidanud vaid sel põhjusel tegema 10 000 aasta eest elanud inimesed,'' sõnas Lahr ERR Novaatorile antud intervjuus.

Kummalisemas muudab vahejuhtumi asjaolu, et reeglina sarnaste konfliktide selgitamiseks kasutatav hüpotees, mille kohaselt juhtuvad need vaid rasketest oludest põhjustatud toidu- ja muu nappuse tõttu, ei näi seekord pädevat.

''Nataruki puhul peame nentima, et piirkonnas oli ulukeid ja muid toitu toona väga palju. Tõttöelda oli see ilmselt parim hetk, mida nad eales kogesid. Sa ei suuda lihtsalt loomade hulka ette kujutada. Kõnnid fossiile täis randadel – ühe jõehobu luustik teises kinni. Oleme leidnud sadu luust harpuune, millega inimesed küttisid ja kalastasid,'' kirjeldas Cambridge'i ülikooli paleoantropoloog toona valitsenud olusid.

Nõnda peab ta enda jaoks võimalikuks kahte hüpoteesi. Olud olid sedavõrd head ja üksikute inimrühmade arvukus sedavõrd kõrge, et nende asualade piirid hakkasid juba kattuma. Näiteks šimpansite puhul on aga tähele pandud, et see lõpeb varem või hiljem konfliktiga. Alternatiivselt polnud olud toona kõikjal võrdselt head. Tänasest oluliselt kõrgema Turkana järve veetaseme korral oleks laugete kallastega rand moodustunud vaid selle ühele kaldale.

''See oleks olnud täis vett jooma tulnud loomi ja pakkunud seega ideaalset jahipaika. Kes iganes seda enda omaks pidada sai, oli eelisseisus, kuigi ka mujal polnud olud kõige kehvemad. See on selge võimalus ehk teisisõnu ei pruugi konfliktini viia vaid rasked tingimused,'' mõtiskles Lahr.

Samas leidsid antropoloogid väljakaevamisi tehes üllatavalt vaid ühe kütt-korilase, kelle vanus jäi 6–20 aasta vahele. ''Tänapäeval röövitakse maailmas inimesi orjanduslikel eesmärkidel just selles vanuses. Nad peavad olema piisavalt vanad, et nad suudaksid iseenda eest hoolt kandma,'' viitas paleoantropoloog kolmandale potentsiaalsele põhjusele

Mis iganes ka konflikti viis, oli see ründajate poolt selgelt ettekavatsetud. ''Kõigi säilmetel nähtud vigastuste tekitamiseks läks tarvis nelja tüüpi relvi. Tavalisele jahile minnes ei võeta aga korraga kaasa nii nuiasid, vibu-nooli ja veel eriliste kiviotstega nuiasid,'' märkis paleoantropoloog. Seejuures oli osa nooltest valmistatud vulkaanilisest klaasist, mis on piirkonnas äärmiselt haruldane.

Säilmete uurimise põhjal võib järeldada, et enamike massimõrva ohvrite lõpp oli vägivaldne. Selgeid vigastusi ei täheldatud vaid kahe täiskasvanu skeleti puhul. ''Meil on ka kuus last, kelle saatuse kohta me midagi ei öelda ei saa. Nendest on järel vaid miinimum nende olemasolu kinnitamiseks,'' nentis Lahr.

''Nende puhul, kelle kohta me midagi öelda saame, oli tabanud mitmeid.löök vastu pea vasakut külge. Tegu on korduva vigastusega. Samuti oli üks tüüp, kellel oli laubal lõikehaav ja muidugi üks, kes oli noolega pähe saanud. Kuid usun seejuures, et sellesse ta ei surnud. Lõpu tõi tema kolju paremat poolt tabanud lööl, millega ta nägu sisse löödi. See oli kohutav,'' kirjeldas Lahr.

Samuti ei täheldatud selgeid vigastusi salka kuulunud raseda naise puhul. ''Ent mulle on uurimuse avaldamisest saati kirjutatud ja nenditud, et ameerika kodusõja ajal ei jätnud 60 protsenti nooltest luudele jälgi. Nii et sama hästi võis ka tema olla nooli täis pikitud, selles suhtes me ei saa kindlalt midagi öelda,'' nentis paleoantropoloog.

Kuid kas iidne massimõrv ütleb Lahri arvates midagi ka inimloomuse enda kohta? ''Minu jaoks on oluline, et inimesed ei võta seda kui tõendit, et inimesed on lihtsalt julmad. See ei pea paika. Inimesed on, kes nad on. Kui sul on vaja ellu jääda, siis võitled,'' rõhutas paleoantropoloog.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: