Nad kõigutavad seega ammust arusaama, et kuna australopiteekusel oli suurem aju kui tänapäeva inimahvidel, siis oli ta neist ka nutikam.

Roger Seymour Adelaide'i Ülikoolist ja ta kolleegid uurisid hoolikalt australopiteekuse kolju ehitust ja võrdlesid seda tänapäeva inimahvide omaga.

Nad jõudsid järeldusele, et tänapäeva inimahvidel on aju kognitiivse talitlusega seotud osade verevarustus mahukam, kui oli australopiteekusel. Nende sõnul on see asjaolu nutikuse jaoks määravam kui aju pelk suurus.

Esmapilgul võib ju tunduda, et intelligentsuse jaoks on määrav, kui palju on ajus närivirakke ehk neuroneid. Kuid kui järele mõelda, siis ei põhine mõtlemine ja muud kognitiivsed funktsioonid mitte ainult neuronite olemasolul, vaid neuronite vaheliste ühenduste toimimisel.

Need ühendused, sünapsid korraldavad info liikumist aju sees, ja mida aktiivsemad on sünapsid, seda rohkem aju infot töötleb.

Inimese aju kulutab 70 protsenti energiast sünapsite talitlusele. Selleks läheb tarvis ka ebaproportsionaalselt mahukat verevarustust, et saadaval oleks piisavalt hapnikku.

Mõnedki inimahvid ongi ilmutanud üllatavalt suurt taiplikkust. Näiteks tundis gorilla Koko enam kui tuhandet märki, mille abil ta inimestega suhtles.

Australopiteekused olid inimlased, kes elasid umbes kaks kuni neli miljonit aastat tagasi ja kellest arvatakse põlvnevat kõik inimese perekonna liigid, sealhulgas Homo sapiens. Tänapäeva inimahvide eellastest lahknes meie esivanemate liin aga juba mõnevõrra varem.

Seymour ja kaasautorid kirjutavad oma uurimusest ja mõttearendustest Briti Kuningliku Seltsi toimetistes.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast laupäevani kell 8.25.