Tüüpiliselt elavad mägigorillad 12–20-pealistes karjades. Soodsamates tingimustes võib ulatuda selle suurus aga isegi 65 isendini. Nende oavaheliste suhete tugevuste hindamiseks pidi lähtuma Robin Morrison kolleegidega mõnevõrra teistsugusest metoodikast kui teiste primaatide puhul. Kui tavaliselt saab kasutada selleks aega, mida kulutavad nad teiste sugemiseks, siis gorillade seas on tegevus sarnaselt inimestele pigem harv nähtus.

Nõnda jälgisid nad enam kui 12 aasta vältel 13 gorillakarjas, kes kelle lähedal istub ja millised isendid teistest eemale hoiavad. Morrison leidis vaatamata ootustele, et kõige mitmekoelisemad või erinevama tugevusega olid suhted väiksemates rühmades. Kuigi üksikuid tugevaid suhteid võis näha ka suuremates karjades, olid neist enamik nõrgemapoolsed.

Nähtud muster järgib inimühiskondades nähtavat. Stabiilsetel sotsiaalsetel suhetel näib olevat oma ülempiir. Mida vähem aega või energiat tuleb nende alal hoidmiseks kulutada, seda rohkem neid olla saab. Näiteks inimesed suudavad briti antropoloogi Robin Dunbari tähelepanekute alusel end enam-vähem kursis hoida 150 inimese tegevusega, tõeliselt lähedasi sõpru saab olla aga vaid kuni viis.

Gorillade puhul näivad olevat piirid mõnevõrra madalamad. See on kooskõlas oletusega, et aju arengule andis hoogu vajadus moodustada hoida alal keerukamaid sotsiaalseid struktuure.

Ühtlasi leidis töörühm, et tugevamate sõprussidemete arv sõltus eriti isaste gorillade seas nende vanusest. Noorukiikka jõudes eelistasid nad suurema osa oma ea- ja sookaaslastega suhtlemise lõpetada. Umbes samal ajal peavad isasgorillad otsustama, kas nad otsivad endale uue karja. Valiku kasuks otsustavad ligikaudu pooled.

Samasse karja jäävate isendite sotsiaalne võrgustik hakkab aga taas kasvama. Muu hulgas võtavad nad üle karja kaitsja rolli ja hakkavad kandma hoolt oma järeltulijate eest. Emaste sotsiaalsed suhted seevastu nende elu jooksul kuigi palju ei muutu.

Töörühm loodab, et tähelepanekutest tõuseb kasu mägigorillade kaitsestrateegiate loomisel. Loomi on loodusesse alles jäänud ligikaudu tuhatkond.

Uurimus ilmus Londoni Kuningliku Seltsi toimetistes.