N=5 (R*3)

Dunbari seaduse järgi võib igaühte ümbritsevad inimesed jagada laias laastus viide kattuvase kategooriasse, kellel on erinev tähendus. Viieliikmeline intiimsem sisering pakub toetust, mil iganes seda vajad – näiteks õnnetuste korral. Lähedaste sõprade, kaugemate pereliikmete ja teiste püsivate sotsiaalsete partnerite arv on kolm korda suurem. Järgmise 50-liikmelise ringi osalisi võiks kutsuda aga suvel näiteks oma grillipeole.

Ligikaudu 150 inimest täidavad infovõrgustiku rolli, mille kaudu leida näiteks töökohti, kuid ka muud. Näiteks on hinnatud, et umbes 70 protsenti inimestest leiab oma elukaaslase just selle võrgustiku liikmete kaudu.

''Vanasti pakkusid nad aga muidugi kaitset nende koledate ja kohutavate teises orus elavate inimeste eest, kes sinu lehmi varastasid ja muud vara rüüstasid.''

Iga inimese ees seisab seega põline probleem, kuidas jagada sotsiaalset kapitali – aega ja emotsionaalset kapitali – viisil, et iga kiht toimiks piisavalt hästi. ''Kui sa lähikonnas nende viie liikme puhul piisavalt ei pinguta, siis ei paku nad ühel hetkel toetust, mida sa vajad, kuna nad on taandunud liiga kaugele perifeeriasse. Teisisõnu, kui tahad õlga, millel nutta, siis soovitavad nad otsida selleks keegi teine!'' sõnas Dunbar.

''Tundub, et meist igaühel on väga selge allkiri, peaaegu nagu sotsiaalne sõrmejälg, mis iseloomustab seda, kuidas me oma aega neis sotsiaalsetes kihtides jagame.''

Mõnes mõttes peab seega iga inimene valima, kas tal on väike arv väga lähedasi sõpru ühes kategoorias või veidi kaugemale jäävaid sõpru väga paljudes. ''See taandub sellele, kas oled introvert või ekstravert. Tuleb välja, et viimastel on suurem suhtlusvõrgustik, aga suhete kvaliteet on palju madalam kui introvertidel. Kui introvertidel on nn tavalisi sõpru 100-150, siis ekstravertidel 150-200, esimesed saavad investeerida igasse suhtesse rohkem aega. Emotsiooni kvaliteet ja selle funktsionaalsus on selle arvelt kõrgem,'' selgitas Dunbar.

Täiendavad 350 inimest võiks liigitada juhututtavate sekka, mil näo järgi suudavad inimesed keskmiselt üldse ära tunda keskmiselt 1500 persooni.

Facebook, Twitter ja sõbrad
Facebooki, Twitteri ja teiste sotsiaalvõrgustike kasvava populaarsuse valguses on hakanud aga üha rohkemad inimesed kahtlema, kas Dunbari liigitus peab paika ka tänapäeval. Loovad need ju vähemalt näiliselt võimaluse kasutada oma aega tunduvalt tõhusamalt ja anda ühe säutsu või postitusega uue hingamisega kümnetele suhetele. Antropoloog peab seda aga kaheldavaks.

Mõnikord pole ''sõber'' lihtsalt sõber. ''Facebooki otsus nimetada kõiki sinu kontakte sõpradeks ei muuda neid tõelisteks sõpradeks. Me tunneme nii päriselus kui ka isegi Facebookis, et sõprussuhete kvaliteet on erinev. Nende vahel, keda peame tõelisteks sõpradeks sh pereliikmete, ning tuttavate, kelle sekka võib arvata enamik kolleege, on selge vahe. Isegi, kui sa nendega sageli räägid, mõnikord võibolla isegi õlleklaasi taga, ei kutsuks sa neid oma olulisemale peole,'' sõnas Dunbar.

''Meil pole mingeid tõendeid, et meil on Facebookis rohkem kui 100–200 päris sõpra.

Seega peab sõnul alati laienenud sõprusringi puudutavate väidete puhul küsima, kas inimesed kasutavad ikka sama definitsiooni. ''Eriti arvestades, et sõprade ringist väljaspoole jääb veel mitu kihti, mis on olemas ka päriselus,'' rõhutas antropoloog. Samad fundamentaalsed piirangud, mis seavad sõprade arvule piirangud reaalses maailmas, kehtivad ka sotsiaalvõrgustikes.

''Pead suhete elus hoidmiseks kulutama sellele alati kindla hulga oma ajast, sõpruse puhul eriti, et selle kvaliteeti säilitada. See on erinevate kihtide puhul erinev. Traditsiooniliselt eraldame selleks mõeldud ajast 60 protsenti 50-15-5 kihtidele ja laiematele ringidele 40 protsenti,'' sõnas Dunbar. Seejuures on oluline just vahetu ja isiklik näost-näkku toimuv suhtlus.

''Facebooki iseloomustav kõikidele sõnumite saatmine ei paku inimestele suurt rahuldust. Me ei suuda korraga väga paljude inimestega suhelda. Sa ei näe päriselus vestlusi, millest võtab osa rohkem kui neli inimest. Võid ise välja arvutada, kui palju aega sel viisil 150 inimesega kontakti hoidmiseks kuluks.''

Samas sõltub inimeste võime teistega kontakti hoida ka nende vaimsest võimekusest. Selle erinevaid tahke on seejuures võimalik aju plastilisuse tõttu arendada. Kuid võttes arvesse, et selle määr hakkab vananedes vähenema, võib oodata, et juba lapsest saadik Facebooki, Instagrami ning teiste poppide ja noortepäraste suhtlusviisidega aju pingutanud noorte sõpruskond on suurem. Hüpotees näib esmapilgul paika pidavat. Nooremal põlvkonnal on Facebookis keskmiselt 250 sõpra.

''Ent samal ajal ei avalda vanus lähemate sõpruskondade suurusele mingit mõju -– kahe sisekihi suurus on sama mis teistel. See tähendab, et heade ja intiimsemate sõprade hulk jääb terve elu enam-vähem sama suureks,'' märkis antropoloog. Dunbar spekuleerib, et noorem põlvkond üritab laiemate välisringidega lihtsalt maailmas rohkemate potentsiaalsete võimaluste ja partnerite toel oma kohta leida.

''Võib oletada, et noored on selles suhtes veidi lodevamad ja on sõpruse eelduseks olevate tingimuste täitmise suhtes vähemnõudlikumad. Kuid isegi sellisena pole 250 inimest võrreldes täiskasvanutega võrreldes väga suur vahe. Tõttöelda oli see meie esimestes töödes Dunbari arvu ülemine piir,'' sõnas professor. Sellegipoolest ei tohi unustada ka ealisi iseärasusi – suhte olemuse hoomamisel jäävad peale väikeste laste hätta ka teised.

Selle nüansside õppimine võtab tegelikult küllaltki palju aega. Arvatavasti omandame meie keerukas sotsiaalses maailmas vajalikud põhioskused alles 25. eluaastaks. Sa ei suuda enne seda 100protsendilise tõhususega teiste sotsiaalset perspektiivi hoomata. Näiteks ülehindad kellegi kiindumust.''

Vanemad inimesed on Dunbari sõnul juba ettevaatlikumad ja skeptilisemad. ''Need efektid on arengupsühholoogidele teada-tuntud,'' lisas professor.

Mehed Marsilt, naised Veenuselt?
Uuringutest on välja tulnud, et naistel on järjepidevalt igas kategoorias veidi rohkem sõpru kui meestel. ''Peamiselt seetõttu, et neil on meist paremad sotsiaalsed oskused – nad oskavad sõprussuhteid paremini hallata. Kui mehed hoiavad žonglöörides õhus korraga nelja palli, siis naised suudavad lisada neile veel kaks. Need erinevused on muidugi selles suhtes väikesed, aga näeme neid peaaegu igas uuringus. Samas pole need massiivsed – naistel pole kaks korda rohkem sõpru või midagi taolist,'' selgitas Dunbar.

Teisest küljest leidub sotsiaalsete kihtide ehituses mõningaid olulisi erinevusi. Need kooruvad välja uurides näiteks inimeste Facebooki profiilipilte, mis kujutavad rohkem kui ühte samast soost inimest. ''Näeme selget erinevust. Naiste piltidel on tavaliselt kaks inimest – tema ise ja tema sõber. Mehed moodustavad aga sagedamini nelja- kuni viieliikmelise rühmitusi,'' kirjeldas antropoloog.

''Naistel on kõige keskel täiendav sisekiht – Facebookil on selle jaoks 'tehniline mõiste' BFF ehk parim sõber terveks eluks. Mehed ei saa sellest kontseptsioonist lihtsalt aru.''

Vahe saab Dunbari sõnul taas kirjutada mõningal määral erinevate sotsiaalsete oskuste arvele. ''Naised suudavad hallata samaaegselt kahte väga lähedast suhet – poisssõpra ja BFF-i. Viimane pole romantiline partner, vaid tegu on väga intensiivse sõprussuhtega, millel on paljud romantilise suhte komponendid. Kui see puruneb, siis katastroofiliselt. Noad lendavad, nad ei räägi enam kunagi ja vihkavad teineteist elu lõpuni,'' nentis mees.

Mehed saavad aga korraga hakkama vaid ühe tõsise suhtega. ''See on tüdruksõber või nende parim sõber, kellega ta koos õlut joomas, mägedes ronimas, puid langetamas vmt tegemas käib,'' selgitas Dunbar.

''Kui keegi meid solvab, siis keda see sisimas huvitab? Isegi kui mehed vaidlevad ja teineteist löövad, siis lähevad nad hiljem koos õlut jooma. Naised ei teeks seda kunagi. Selle tagajärjel on nende suhted hapramad, purunevad kergemini ja lõplikult.''

Samas tasub Dunbari sõnul märkida, et naised suudavad hoida kaugsuhteid kuhtumast oluliselt paremini. ''Kui nad teise linna kolivad, siis räägivad nad oma sõbraga telefoni või Facebooki teel iga jumala päev. Mehed järgivad aga pigem põhimõtet, mida pole näha, pole ka olemas. Nad otsivad uues linnas lihtsalt uued tüübid. Selles suhtes on meestevahelised suhted keskmiselt märksa juhuslikumad ja vähem intensiivsed, kuigi leidub erandeid,'' nentis antropoloog. Dunbar spekuleerib, et erinevus muudab ka naiste suhted meestega märksa hapramaks.

Pärismaailmast virtuaalsuhetesse
Kuigi Dunbar on tulevikutehnoloogiate suhtes optimistlik, arvab ta, et lähitulevikus virtuaalmaailm veel pärismaailmas toimuvat suhtlust asendama ei hakka. ''Praegused digitaalsed kommunikatsioonitehnoloogiad on selle täielikult asendamiseks veel liiga kohmakad ja aeglased. Ära mind valesti mõista – need aitavad küll väga edukalt sõprussuhteid hoida, kuid neil pole lihtsalt näost-näkku suhtlemisega seonduvat kvaliteeti,'' sõnas Dunbar. See ei tähenda aga, et seda ei võiks tulevikus juhtuda.

''Ma usun väga arvutispetside võimetesse. Kui nad probleemi mõistavad, siis sarnaneb nende võimekus selle lahendava tehnoloogia arendamisel võlukunstile.''

Üks peamistest virtuaalmaailma puudujääkidest on Dunbari sõnul juba suuresti lahendatud – naeru edasi andmine. Selle heaks näiteks on Skype, kuigi see aeg-ajalt kokku jookseb või muul viisil töötamast lakkab. ''Sa näed selle abil, kui kellegi suunurk tõmbleb. Isegi enne, kui jõuad oma nalja lõpetada. Tekstipõhise suhtlusega on häda, et see on väga aeglane. Naljad peavad e-kirjas korralikult toimimiseks ikka väga head olema. Inimene võib küll enda arvates humoorikas olla, aga teksti kirjas lugedes mõtled teinekord, et päris ullike või teiselt planeedilt,'' selgitas antropoloog.

Kuid isegi video vahendusel naljatlemine pole ideaalne lahendus. ''Sa võid küll praegu Skype'is nalja teha ja mina selle üle naerda, kuid koos pubis istudes ja õlut juues oleks efekt märgatavalt suurem,'' märkis Dunbar.

Teiseks, isegi olulisemaks komponendiks on füüsiline kontakt. ''Puudutustel on suhtlusel väga oluline osa. Ilmselt palju suurem, kui me ette kujutame, eriti meie 15-liikmelise siseringi puhul. Ent teeme seda ka kaugemaks jäävate inimeste puhul pidevalt, isegi kui me seda ise ei registreeri. See aitab suhte kvaliteeti hinnata,'' leidis mees.

''Olen korduvalt öelnud, et sõprussuhtetes on puudutus väärt 1000 sõna. Sõnad on libedad. Võime öelda asju, mida tegelikult ei mõtle – sisuliselt valetame. Kuid puudutustega on seda pea võimatu teha.''

Realistlikud virtuaalmaailma vahendusel tehtavad puudutused on Dunbari hinnangul juba käeulatuses – prototüüpe ei leia enam vaid laboritest. Samas kõneleb 10–15 aastat kestnud arendustöö iseenda eest, käia on veel pikk tee.

Veelgi raskem on virtuaalmaailma lõimida ilmselt koos tantsimist ja laulmist. ''Nende mõjul lülitab ajus tööle endorfiinisüsteem, mis on sõprussuhete üheks põhialuseks ka kõigi pärdikute ja inimahvide puhul. Nende puhul paneb selle tööle silitamine ja sugemine. Naermisel, tantsimisel ja laulmisel on täpselt sama mõju. Seejuures sõltub see muidugi ka sellest, kellega sa seda koos teed,'' märkis Dunbar.

Keemiliselt kuuluvad endorfiinid opiaatide hulka, mille ajus vallandumist iseloomustab soojus- ja lähedustunne. ''On huvitav, et sama juhtub ka süües ja alkoholi tarbides, mida on samuti virtuaalmaailmas väga raske matkida. Tõttöelda on alkohol on parim endorfiinide vallandaja. Usun, et neist on just seetõttu saanud meie elu sedavõrd oluline osa,'' mõtiskles Dunbar.

''Sa võid küll praegu mõne eesti ja mina inglise veini lahti korkida. Võiksime kummutada keset tööpäeva teine teisel pool arvutiekraani klaasi klaasi järel, aga efekt poleks ikka päris sama, kui seda samas ruumis tehes.''

Hooli sõpradest
Teadusuuringud on ikka ja jälle näidanud, et päeva lõpuks sõltub elukvaliteet – tervis, õnnelikkus jm – suuresti sellest, kui palju sul sõpru on ja suhete kvaliteedist. ''See mõjutab seda, kui tihti sa haigeks jääd, haigusest taastud, isegi su eluiga! Elu tähtis osa on minna välja ja inimestega kohtuda,'' sõnas Dunbar.

''Pane nutitelefon käest, lülita arvuti välja, mine pubisse ja räägi inimestega silmast-silma!''