"Sotsiaalsed struktuurid, meie vaimsed võimed, korilusstrateegiad ja palju muud on arenenud tõenäoliselt kõik üksteisest sõltuvuses. Kuid kui otsida peamist primaatide aju suurust määravat põhjust, võime uurimuse põhjal öelda, et selleks on toidusedel," selgitas töö esimene autor Alex DeCasien ERR Novaatorile. New Yorgi ülikooli doktorandi ja ta kolleegide järeldused põhinevad enam kui 140 primaadiliigi ajumahu ja eluviiside kohta kogutud andmetel.

Muu hulgas leidis bioantropoloog kolleegidega, et puuvilju söövate primaatide ajumaht oli sama kehamassiga ainult lehti söövatest loomadest neljandiku võrra suurem. Seos aju suuruse ja puuviljarikka toidusedeli vahel oli analüüsi kohaselt tugevam kui sotsiaalsete tegurite nagu tüüpilise lähikondlaste arvu ja paaritumisviisi vahel. Lehesööjatest suurem oli ka segatoiduliste loomade aju. Seda seostas töörühm aga putukate ja teiste loomade tabamisega tarviliku täiendava vaimse võimekusega.

"Suure aju käigushoidmine nõuab palju energiat. Selle arenemise eelduseks on seega energiarikka toidu söömine. Sealt edasi võib käsitleda nähtust ennast võimendava tsüklina," lisas DeCasien. Suurema ajuga on võimalik leida tõhusamalt toitu. Suurt aju on aga tarvis nii puuvilja kasvukohtade meeleshoidmiseks kui ka kohati nende korjamiseks. Nii võiks oletada, et suurema ajuga primaadid said rohkem järeltulijaid ja sellest lähtuvalt kasvas ka ajumaht. Sotsiaalsed oskused ja suhtlus rühmakaaslastega mängisid ökoloogiliste probleemide lahendamise vajaduse kõrval aga teist viiulit.

Sotsiaalse aju hüpoteesi üks autoritest – Robin Dunbar – tõlgendusega ei nõustu. "Nad eeldavad, et rühma suurus ja dieet on võrdväärsed suure aju teket seletavad hüpoteesid. Tegelikult võrdlevad nad aga põhjust piiranguga. Tõsi, suure aju ja selle omamiseks tarvilike muutusteta toidusedelis ei saa sa midagi suurt teha. Kuid muutused toidusedelis ei paku seletust, miks suur aju üldse arenes! Järelduste tegemisel kasutatav loogika on vastuolus evolutsioonibioloogia aluspõhimõttega," rõhutas Dunbar ERR Novaatorile antud kommentaaris. Teisisõnu ei mõista autorid tema hinnangul evolutsiooni just kõige paremini.

Samuti rõhutas Dunbar, et ajumaht tervikuna pole olnud sotsiaalse aju hüpoteesiga kooskõlas juba selle väljatöötamisest saadik. Küll saab seda öelda aga ajukoore mahu kohta. "Suur hulk ajukuva meetoditega ahvide ja inimeste kohta kogutud andmeid näitavad, et selle tähtsaimate osade suurus on indiviidi sotsiaalse rühma suurusega tihedalt seotud," laiendas antropoloog. Mees lisas, et oleks täiesti rahul, kui aju suurust saaks selgitada sotsiaalsuse asemel söödud toiduga, kuid antud juhul ei panda tegelikult sotsiaalse aju hüpoteesi poovile, "ükskõik mis nurgast seda ka vaadata".

See ei tähenda aga, et ulatuslikud muutused toidusedelis, nimeliselt tule kasutuselevõtt poleks inimeste ja tema aju arengut oluliselt vorminud. "Laiemas plaanis on aga õige pea ilmumas mitu uuringut, mis muudavad äsjailmunud töö ebaoluliseks," sõnas Dunbar.

Uurimus ilmus ajakirjas Nature Ecology & Evolution.