Tehnikateaduste valdkonnas
on akadeemikukandidaadiks esitatud:
ALVO AABLOO
IRINA HUSSAINOVA
MALLE KRUNKS
MAARJA KRUUSMAA
ÜLO MANDER
JAAN RAIK
VÄINO SAMMELSELG
ALVO AABLOO
Professor Alvo Aabloo tegeleb nn pehme robootika ja tarkade materjalidega. Üheksa patenteeritud leiutise omanikuna on Aabloo keskendunud sellele, et tehnika- ja teadusealased uuringud ka reaalse tehnilise lahenduse saaksid. Selleks lõi ta labori, mille enim avalikkuses tuntud töövilju on kuju muutev fits.me mannekeen. Labori edu on Aabloo suurimaid teeneid tehnikateadustes.
2004. aastal alustas Aabloo Tartu ülikooli tehnoloogiainstituudis oma labori rajamist. Ta kutsus laborimeeskonda insenere, materjaliteadlasi, infotehnolooge ja matemaatikuid. Uurima hakati polümeerseid materjale ning seda, kuidas materjale näiteks robootikas ära kasutada. Selle labori töövilju hinnatakse nii rahvusvahelise teadlaskonna kui ka inseneride seas.
Novaatori lugejatele ja Eesti teadusuudiste jälgijatele on ilmselt tuttav ka õhukesest metallitükist kunstlihas, mis elektrilaengut saades end ise painutama hakkab. See on üks uurimisteemasid, millega Aabloo on tegelenud ja millele ka praktilise väljundi andnud. Jutt on eelpool mainitud fits.me inimese kujuga kehakuju muutvast robotist, mis müüdi korporatsioonile Rakuten ja mille arenduskeskus on osaliselt endiselt Tartus.
Aabloo käe all ja juhendamisel on idee ja kuju saanud hiljuti palju rahvusvahelist tähelepanu ja kiitust pälvinud leiutis: nn Marsi-majake. Aabloo uurimisgrupp konstrueeris ja valmistas end iselahtipakkiva eluaseme, mis sobib ekstreemsetesse elutingimustesse ja võiks kunagi olla Marsile viidava elamu prototüüp.
Aabloo peab tähtsaks teaduse populariseerimist ja on selle nimel osalenud sihtasutus AHHAA teadusnõukogus. Samuti on ta pannud aluse tudengitele ja õpilastele mõeldud robootika võistlusele Robotex ja koolirobootika programmile. Viimases osaleb ligi 200 Eesti kooli, lasteaeda ja haridusasutust. Harvad ei ole ka juhud, mil Aabloo on valmis esinema ajakirjanduses, et selgitada teadlaste tööd, uurimisvaldkonda ja sellega seotud probleeme.
Möödunud aastal pälvis Aabloo Eesti Vabariigi teaduspreemia, mis on tunnustuseks nii juhile kui ka kogu uurimisgrupile.
Vaata veel:
Tartu ülikool küsib patenti tikkimisrõngastel tehislihaste valmistamiseks
Eestlaste abil valminud Marsi-maja on omasuguste seas mugavaim
Marsi-maja, tehislihased ja robotmannekeen – saage tuttavaks nende isa ja sõbra Alvo Aablooga
MAARJA KRUUSMAA
Maarja Kruusmaa on TTÜ infotehnoloogia teaduskonna biorobootika professor ja biorobootika keskuse juhataja, kelle peamine uurimissuund on allveerobootika. Selles vallas otsitakse praegu võimalusi, kuidas panna allveesõidukid läbima pikki vahemaid ilma inimese sekkumiseta. Ta on tehnoloogiafirma fits.me ja idufirma SafeToAct kaasasutaja. Viimane keskendub hoopis innovaatilistele lahendustele meditsiinis, näiteks kunstneeru loomisele.
Kruusmaa arendab allveeroboteid, mis suudaksid ise otsuseid vastu võtta. Seni ongi allveetehnika suurim katsumus olnud see, kuidas juhtida robotite tegevust, sest tihtipeale ei saa ei inimene ega ka masinad vees teineteisega tavalisel viisil suhelda. Kruusmaa on pakkunud välja uusi robotite liikumismehhanisme, võttes eeskuju parimatest vee all navigeerijatest looduses – kaladest. Sama inspiratsiooniallika põhjal on ta välja arendanud voolutundlikud andurid ja täiturmehhanismid, mis parandavad roboti keskkonna tajumist. See uudne lähenemine võiks tulevikus muuta käsitlusviise kogu maailmas.
Kruusmaa on olnud edukas leidmaks teadusprojektidele rahastust ka välismaalt ning erasektorist. Paljud projektid kaasavad lisaks robootika ekspertidele ka biolooge, okeanograafe, arste ja allveearheolooge. Näiteks lõi ta koos arstidega robotkirurgidele kunstneeru.
Kruusmaa on osalenud rahvusvaheliste teaduskonverentside korraldamises ja esineb tihti teadustöö selgitamisel ka avalikkusele.
Vaata veel:
Tehisintellekti levik muudab töökohtade struktuuri
Püramiidi tipus: Pehmed robotid
Robotkalad navigeerivad küljejoonega
Robotkala ehitamine aitab analüüsida kalade käitumist
VÄINO SAMMELSELG
Professor Väino Sammelselg on materjaliteadlane, kes keskendub nanotehnoloogia, materjaliteaduse, keemia ja füüsika valdkondade ühildamisele, et uurida materjalide nanotasandil avalduvaid omadusi. Uuringutega seoses on Sammelselg hankinud ja loonud laborisse materjalide nano-tasandi uurimiseks valikku tehnikat ja seadmeid.
2009. aastal taasalustas Sammelselg Eestis metallide korrosiooniuuringud. Projekti raames kutsuti kaasuurijateks teadlasi kaheksast Euroopa ülikoolist ja ettevõttest. Selle koostöö käigus valmistati TÜ füüsika instituudis professor Sammelselja initsiatiivil uudne reaktor gaasiballoonide sisepindade katmiseks. Patent sellele reaktorile on taotlemisel.
Üks näide Sammelselja juhtimisel valmivast uuringust kiletehnoloogialaboris on Maido Merisalu doktoritöö, mille raames luuakse üliõhukesi korrosioonivastaseid katteid, mis sobiksid pisikestele detailidele näiteks auto-, lennuki- ja kosmosetööstuses, aga ka meditsiinis. Merisalu otsib uudseid vahendeid, mis sobiksid korrosioonikaitseks innovaatilistele vahenditele. Selleks uuritakse, kuidas laduda aine aatomkihile sellise koostise ja struktuuriga materjale, mida konkreetsel tükil vaja oleks ehk luuakse nanokomposiitne kate.
Sammelselg on töötanud selle nimel, et teadusarendused käiksid üht jalga ettevõtete vajadustega. Ta on loonud koostöövõrgustiku Eesti ja välismaiste ettevõtetega nagu Microfix OÜ, Metallieksperdid OÜ, Biometric OÜ, Eesti AGA AS, Linde AG, Picosun OY, Messier-Bugatti jt. Koos töötades on lahendatud ja lahendatakse probleeme korrosioonivastaste katete kasutamisest toorainete ja valmistoodangu testimiseni.
Sammelselg on keemia instituudi anorgaanilise keemia õppetooli juhataja ja füüsika instituudi materjaliteaduste osakonna juhendaja. Tema teadustööd on tunnustatud preemiatega nii Eestis kui ka välismaal.
Professor Väino Sammelselg on kuulunud maailma 1% tsiteeritumate materjaliteadlaste hulka.
Vaata veel:
Video: Kuidas nanokomposiitsed katted maailma paremaks muudavad?
MALLE KRUNKS
Malle Krunks on viimased 20 aastat pühendunud päikesepatareide ja elektroonika jaoks sobivate materjalide, täpsemalt õhukeste kilede arendamisele. Ta oli esimene, kes 1990. aastate lõpus Eestis taolisel keemilisel meetodil materjalide loomise suunal alustas. Kasutades ära välislaboritest saadud kogemust, asutas Krunks 2001. aastal uurimisgrupi, mis eelmainitud kilede arendamisega tegelema hakkas.
2011. aastaks oli grupp kasvanud nii suureks, et TTÜ-s moodustati keemiliste kiletehnoloogiate teaduslaboratoorium. Grupi töötulemused on saanud palju rahvusvahelist tunnustust. Eriti hinnatakse seda, et Eestis loodud lahenduste puhul ei lähe vaja keerulist tehnikat, seega on need küllaltki odavad ja sobivad hästi tööstusele. Näiteks on Krunksi uurimisgrupi lahendused lisaks uudsetele päikesepatareidele ja elektroonikaseadmetele kasutatavad ka sensorites ja keskkonnakaitses.
Innovaatiline uurimistöö on leidnud positiivset vastukaja nii teadlaskonnas kui ka ettevõtjate ja rahvusvaheliste investorite seas.
Krunksi uurimisgrupp osaleb Tartu ülikooli juhitava teaduse tippekeskuse „Uudsed materjalid ja kõrgtehnoloogilised seadmed energia salvestamise ja muundamise süsteemidele“ töös.
Malle Krunks kaitses kandidaadikraadi Uurali polütehnilises instituudis, ka lõputöö keskendus pooljuhtkiledele. 2005. aastast tänaseni töötab ta TTÜ-s juhtivteadurina. Aastatel 2006–2008 oli Krunks teaduste akadeemia uurija-professor.
Ta on osalenud rahvusvaheliste konverentside korraldamisel, olnud kahe teadusajakirja toimetuse liige.
Vaata veel:
TTÜ-s arendatakse kolmanda generatsiooni päikesepatareisid
Eesti teadlased loodavad luua odava päikesepatarei
Elekter päikeselt
JAAN RAIK
Professor Jaan Raiki teadustöö on seotud arvutisüsteemide usaldusväärsusega. See hõlmab testimisalgoritme, tõrkekindlaid arvutiarhitektuure ja süsteemide verifitseerimist. Ta on 22-aastase teadlaskarjääri jooksul avaldanud enam kui 300 teadustööd. Raik on üks neist, kelle tegevuse tulemusena on Eesti saanud üleeuroopaliste arvutiteaduse kampaaniate ja ürituste koordineerijaks.
Raik juhib 2006. aastast TTÜ esindajana europrojekte. Seejuures on ta IKT-teadlane, kes on Eestis enim koordineerinud Euroopa Liidu raamprogrammide koostööprojekte. Ta on osalenud enam kui 40 teadusprojektis, neist 17-s eestvedajana. Raik on ka Eesti esimese IKT valdkonna uurimisprojekti koordinaator Horisont 2020 programmis.
Projektis TUTORIAL kutsus Jaan Raik eestlastega koos osalema Saksa kosmose- ja lennunduskeskuse, Hollandi Delfti tehnikaülikooli ja Itaalia Torino polütehnilise instituudi teadlased. Teema oli endiselt arvutisüsteemide usaldusväärsus, mida saab kasutada väga erinevates valdkondades: transpordis, tootmises, lennunduses, kosmosetehnikas, põllumajanduses, energeetikas, riigikaitses ja ehituses. Tema eestvedamisel korraldati projekti käigus kolm suvekooli, kaks rahvusvahelist teaduskonverentsi.
Praegu on Raikil käsil viis projekti. Üks neist uurib mitmetuumaliste arvutisüsteemide usaldusväärsust.
Doktorikraadi omandas professor Jaan Raik 2001. aastal TTÜ-s. Praegu on ta seitsme doktorandi juhendaja või kaasjuhendaja. Varem on Raik juhendanud üheksat dissertatsiooni edukalt kaitsnud doktoranti.
2012. aastast on Jaan Raik TTÜ infotehnoloogia teaduskonna arvutitehnika instituudis arvutisüsteemide verifitseerimise professor.
2016. aastal pärjati Raik Valgetähe IV klassi teenetemärgiga. Ta on pälvinud teaduspreemiaid ja tunnustusi (Noore teadlase preemia, TTÜ noorteadlane, Teaduste Akadeemia B. Schmidti preemia jt).
IRINA HUSSAINOVA
Irina Hussainova on materjaliteadlane, kes on viimasel ajal pühendunud innovatiivsete materjalide arendamisele, täpsemalt multifunktsionaalsete hübriidmaterjalide loomisele ja testimisele. Ta on aktiivne õppejõud ja juhendaja, kes otsib koostöövõimalusi oma valdkonna ja ettevõtluse vahel.
Kiirelt arenevates tehnikateadustes on Hussainova pidanud oluliseks end alati uute arengutega kursis hoida. Kõige innovaatilisem suund on arendada materjale, mis oleksid samal ajal mitmel pool kasutatavad ja täidaks ka spetsiifilist eesmärki. Need on materjalid, millest on huvitatud ettevõtjad ja mille leiutamine-tootmine teeniks Eestile kasu ka ettevõtluse valdkonnas. Hussainoval ja tema uurimisrühmal on seitse patenti. Kõik uute funktsioonidega leiutised-materjalid on arendatud Eestis. Tööstusettevõtete ja ülikoolide koostöösuhteid on Hussainova tugevdanud ka rahvusvaheliselt, osaledes eksperdina mitmes projektis.
Hussainovat on kutsutud ekspertarvamust avaldama ka Euroopa Liidu programmidesse ja komiteedesse. Ta peab oluliseks, et ülikooli juures oleks võimalus avastusi ja leiutisi ettevõtlusse ja reaalsetesse rakendustesse suunata. Selleks on ta toetanud PROTOTRON fondi loomist ja kasvatamist. Viimase sammuna luuakse peagi start-up firma, mille abil fondi rahastama hakatakse.
2015. aastal tunnustati Hussainovat Eesti Vabariigi teaduspreemiaga. Varasematel aastatel on ta pälvinud TTÜ materjalitehnika instituudi parima ja silmapaistvaima teadlase nimetuse.
Vaata veel:
Prototron toetas 50 000 euroga vedelike kiiranalüüsi prototüübi loomist
ÜLO MANDER
Ülo Mander on keskkonnatehnoloog, kes uurib viise, kuidas looduslike vahendite abil puhastada heitvett. Ta on jõudnud tõdemuseni, et põllumajanduses väetistest ja pestitsiididest tekkinud veereostust võiksid aidata vähendada tehissood.
Viimasel ajal on Mander ja tema töörühm uurinud protsesse, mis reguleerivad lämmastiku, fosfori ja süsiniku aineringet.
Mander on rahvusvaheliselt tunnustatud ekspert ökoloogia alal, kes kuulub 1% maailma enim viidatud teadlaste hulka keskkonna ja ökoloogia valdkonnas. Ta on loonud Tartu ülikoolis oma koolkonna, mille tegevus on tõstnud Eestis tehtavate teadusuuringute kvaliteeti ja edendanud väliskoostööd.
Mander lõpetas Tartu ülikooli füüsilise geograafia eriala 1977. aastal cum laude ja kaitses 1983. aastal kadidaadiväitekirja „Põllumajandusmaastike ökoloogilise optimeerimise mõningaid teid“. Ta on õpetanud nii maaülikoolis kui ka Tartu ülikoolis bakalaureuseõppest doktorikraadini ökotehnoloogiat ja looduskaitset, maateadust, maastikuökoloogiat ja maastikuplaneerimist ning hüdrogeoloogiat.
Ta on olnud mitmete Eesti ja ka välismaiste teadusprojektide juht ning viie teadusgrandi hoidja.
2009. aastal autasustati Ülo Manderit Eesti Vabariigi Valgetähe IV järgu teenetemärgiga ja 2003. aastal Rahvusvahelise Maastikuökoloogia Assotsiatsiooni aukirjaga. Talle on 2011. aastal omistatud Karl Ernst von Baeri medal ja samal aastal ka Wessexi tehnoloogiainstituudi Theodore Hromadka medal.
Ülo Mander nimetati 2016. aastal Rahvusvahelise Veeassotsiatsiooni auliikmeks. 2015. aasta septembrist on ta Academia Europaea liige.
Vaata veel:
Doktoritöö: Eesti lehtmetsad kasvuhoonegaasidega kliimamuutustesse oluliselt ei panusta
100 sekundi video: Tehissood vähendavad põllumajanduslikku veereostust
