Teadlased: milleks doktorikraad, kui teadlasi rakendada ei osata? ({{commentsTotal}})

Mis on doktorantide roll teaduses, majanduses ning ühiskonnas?
Mis on doktorantide roll teaduses, majanduses ning ühiskonnas? Autor/allikas: KBFI

Milleks koolitada doktorikraadiga inimesi, keda Eesti tööturg ja avalik sektor tegelikult ei oska palgata ega ka rakendada? Sinna juurde tuleks küsida, kust peaks tulema teadus, kui teadlastele uuringute tegemiseks raha ei leita? Nii võiks kokku võtta Keemilise- ja bioloogilise füüsika instituudi (KBFI) teadlaste dr Anne Kahru ja dr Olesja Bondarenko mõtted Eesti teaduse valupunktidest, mis tulevad arutelu alla Arvamusfestivalil.

Paari viimase aasta jooksul räägitakse Eesti teadusest ja selle rahastamisest palju rohkem kui kümmekond aastat tagasi. Peamisteks rääkijateks on küpsed teadlased ja noorteadlased – teaduse tegijad – ja kõik nad on silmnähtavalt rahulolematud.
Ainsad, kes teadusest kuigi palju ei räägi on riik, riigikogulased, seaduseandjad ja teised institutsioonid, kes peaksid olema see teaduse saaja-pool ja olema seega huvitatud astuma teadlastega diskussiooni ning üritama nende probleeme leevendada ja ehk lahendadagi.

Soovitame mõnel IT-inimesel töötada läbi riigikogu istungite viimase viie aasta stenogrammid ja analüüsida sõnade ’teadus’ ja/või ’teadlane’ esinemissagedust. Ennustame, et neid sõnu kohtab märkimisväärselt harva ja seetõttu pole ka ime, et teaduse rahastamine ei kipu jõudma üle 0,8 protsendi SKPst.

Kõik toimib ju niigi hästi: meil on tublid teadlased, kes saavad keskmisest rohkem Euroopa Liidu grante, kellest piisavalt suurt hulka tsiteeritakse pea samapalju kui nende rikaste riikide saatusekaaslasi, ent kelle teadusartiklid on tehtud märksa väiksema raha eest – ju siis ajutöö protsent artiklis on suurem kui aparaatide-tarvikute osa.

Siiski on praegu teadus ja teadlased Eesti ühiskonna argielus suuresti nähtamatud.

Nii nagu on paljulapselises peres nähtamatu see laps, kes käib kenasti koolis ja kellega ei pea koos õppima ja kes ka muidu probleeme ei tekita. Küll aga tegeldakse probleemsete lastega – käiakse lastevanemate koosolekul, õpitakse koos ja aidatakse järele.

Teadlaste ja teaduse nähtamatust kinnitab meediakajastus: vaadake „Aktuaalse kaamera“ (AK) uudiseid ja näete, et haruharva ületab mõni teadussaavutus uudisekünnise või siis kulgeb tagasihoidlikult alumises uudisteribas.

Isegi eesti teaduspreemiate kätteandmise päeval jätkus meie mäletamist mööda AK eetrit vaid teaduse elutööpreemiatele. Selles kontekstis on lausa võõrastav-üllatav kuulda, kuidas Eesti EL-i eesistujana rõhutab, et „...Teadusvaldkonna inimesed on tõestanud ja teavad, et teaduse mõju ühiskonnale ja majandusele on suur“ ja „...Teadusvaldkonnas seisame eesistumise ajal selle eest, et teaduse tähtsus ühiskonna ja majanduse edendamisel Euroopa Liidus kasvaks...“

Paneme teadusarengule pidurit – äkki ei juhtugi midagi erilist?

Soovitame teha lugejal mõttelise katse või siis, juhul kui fantaasiat napib, reaalse katse – kuidas on elu ilma elektrita näiteks kolme päeva jooksul. Siis saate aru, mis asjad teie majapidamises ja elus-olus kõik elektriga töötavad ja mis jamad juhtuvad, kui nad ei tööta.

Teadusega on sama moodi. Esmapilgul on ju tunne, et kõik ju toimib – sõidame auto, bussi ja rongiga ja üha mugavamalt, pintseldame kogu perega nutiseadmetes, vaatame ette ja taha oma lemmiksaateid ja filme, olles ise kasvõi seenemetsas. Kõige selle taga on teadus.

Teadus on autovärvi, telekaekraani ja auto aku sees, kreemipurgis, hambapastas, teie apteegikapis, teie perearsti kabinetis, haiglast rääkimata.

Seega, kui teadust ja teadlasi piisavalt kaua ignoneerida, siis maksab see ühiskonnale väga valusalt kätte. Teaduse taga on teadlased. Teadlaste tegemised pidavat tooma ühiskonnale tagasi kesmiselt 11 eurot sisse pandud 1 euro kohta. See on väga suur kasumlikkus.
Teadus algab innovatiivsest ajust – seega inimesest ehk teadlasest. Teadlane küpseb küllaltki kaua: 12 aastat kooli, siis 3+2 aastat ülikooli ja siis 4–5 aastat doktorantuuri. Ja siis 2–4 aastat järeldoktorantuuri.

Lugege kokku need õpi- ja õpipoisi aastad ja peaks olema selge, et teadlane, kes on selle tee valinud, ei peaks leidma end lõpuks tupikust ja avastama, et ühiskonnal ei ole teda vaja. Äkki on siiski vaja, aga Eesti riik ei oska veel teadust piisavalt väärtustada ja doktorikraadiga inimeste oskusi ja teadmisi riigi jõukuseks pöörata?

Kui palju on doktorikraadiga inimesi meie riigi oluliste küsimuste otsustajate seas: riigikogus, ministeeriumides, ettevõtete nõukogudes? Seega on aeg küsida: milleks see doktorikraad? Parafraseerides hiljutisi avalikke arutelusid tipp-otsustajate keeleoskuse kohta lisame samalaadse küsimuse: milleks see võõrkeele oskus?

Doktorikraad – kellele ja milleks?

Praegused doktorandid ja noorteadlased on tulevase teaduspõhise Eesti alus. Aastatel 2012–2016 on doktorikraadi kaitsnud aastas umbes 200 inimest. Kui doktoriõppe lõpetanute arv on olnud pigem tõusutrendis, siis doktoriõppesse vastuvõetavate ja seal õppijate arv on langenud vastavalt 9 protsenti ja 13 protsenti.

See on murettekitav tendents eriti arvestades, et Eesti doktorantide tingimused on viimastel aastatel paranenud. Nii on tekkinud rohkem toetusi väljasõitudeks, praktikateks välismaal ning täiendavaid sotsiaalseid garantiisid nagu näiteks õppestipendiumi arvestamine emapalga arvutamisel.

Tallinna tehnikaülikool (TTÜ) on astunud doktorantide tingimuste parandamise osas eriti suure sammu ja on kehtestanud doktorantide kohustuliku minimaalse sissetuleku. Teisalt, kuna osa sellest kohustuslikust sissetulekust peab tulema doktorandi juhendaja rahastusest, võib see TTÜ doktorantide arvu lähitulevikus veelgi vähendada.

Vaatame ka võimalust kraadi kaitsnud noorel jätkata Eesti teadusmaastikul: 2015. aasta teadusagentuuri hindamisnõukogu otsusega said personaalse uurimistoetuse 9 järeldoktori-, 26 stardi- ja 54 otsinguprojekti.

Seega umbes 200 doktorikraadi saanu päralt olid üheksa järeldoktorigranti ja ehk ka mõned stardigrantidest, ehkki stardigrandi taotlemine vaikimisi eeldab järeldoktorantuuri läbimist. Mida siis need ülejäänud 180-190 kõrgelt haritud noort inimest ette võtavad? Kas nad leiavad endale Eestis hariduseväärilist tööd?

Siinjuures tuleb kohe mainida, et nende värskete kraadikaitsjate juhendajad on oma rahasaamise võimaluste poolest isegi raskemas seisus: 54 rahastatud otsinguprojekti aastas on käputäis ja see tähendab seda, et ka tipud jäävad rahata.
Seega ei hakka peatselt olema ka piisavalt juhendajaid, kes oma teadusgrandist doktorandi tööks raha leiavad (eksperimentaalse töö puhul on see märkimisväärne summa) ja teda tipptasemel juhendavad.

Seega küsime taas: kui palju meil on doktorante vaja?

Niisiis on kohane küsida, kas doktorantide arvu langemine on ilmtingimata halb? Eesti Noorte Akadeemia (ENTA) president dr Els Heinsalu arvab, et doktorantide kohti peab tänasest olema poole võrra vähem, kuid doktorantidele peaks olema tagatud vääriline sissetulek. Kas sellest aga piisab?

Lühiajalise sissetuleku suurusest (doktoriõppe stipendium või palk) on doktorantidele ja noorteadlastele tihti märksa olulisemad tuleviku väljavaated: akadeemiline vabadus, eneseteostuse võimalus ning teadlaskarjääri läbipaistvus. Eesti teaduse projektipõhisus ja sõltuvus Euroopa raamproprogrammi rahastusest ei toeta (noor)teadlaste ootusi, sest teadlase töökoht on kindlustatud ainult projekti kestvuse ajaks, st kaheks-neljaks aastaks. Seega puudub teadlasel kindlus tuleviku suhtes, ta on sunnitud tihti liikuma välismaale uute projektide otsingul ning ta pigem keskendub keskmise „riskitasemega“ projektidele, mis viivad garanteeritult publikatsioonide ja järgmise teadusprojektini.

Olukorda leevendaks tähtajatute akadeemiliste ametikohtade loomine ehk tenuuril põhineva karjäärimudeli väljatöötamine, mis peaks olema riigiseadusega reguleeritud, ühtlane ja läbipaistev. Tenuuri sisseseadmise progress ja kitsaskohad Eestis on hästi kirjeldatud professor Ülo Niinemetsa ja ENTA liikmete poolt.

Kas doktorikraadiga inimesest peaks kasvatama teadlase?

Praegusel teaduse rahastamise tasemel ei saa siiski kõik doktorikraadiga inimesed (Eesti) teadlasteks, veel vähem neist saab tenuuri. Doktorikraadiga inimese tulevikku nähakse Eestis eelkõige teadlasena, mujal ei osata paraku seda tohutut inimressurssi süstemaatiliselt rakendada.

Sellises olukorras kaotavad mõlemad, nii teadusdoktor, kes kulutas haridusele aega ja leppis aastaid madalama sissetulekuga, kui ka riik, mis ei teeni tagasi doktoriharidusse investeeritud raha.

Ajakirja Nature teadusajakirjanik Julie Gould leiab, et juba doktoriõppe tasemel peaks doktorante jagama kahte leeri: nendeks, kes on huvitatud süvateadusest ja nendeks, kellele on teadusteadmised vajalikud alternatiivsete karjääride jaoks.

On rõõm tõdeda, et ka Eesti ülikoolide juhtkonnad on tunnistanud, et doktoriõppekavad vajavad ajakohastamist, et suurendada nn ülekantavate oskuste (juhtimisoskus, avalik esinemine, läbirääkimised, finantsteadmised, teadusprojektide ja -artiklite kirjutamine jms) osakaalu.

Tähtis on ka see, et need teadmised poleksid liiga teoreetilised. Nii võiks ettevõtlusega seotud kursused (nt ettevõtluse alused, finantsarvestus) vähemalt osaliselt asenda praktikaga ettevõttes või kohtumistega iduettevõtete asutajatega.
Üleüldse, üks hea viis doktoriprogrammide kaasajastamiseks on pöörata rohkem tähelepanu võrgustike loomisele: konverentsidel käimine, suvekoolid, ettevõtluspraktikad või pikemad õppeperioodid välismaal. See võimaldaks juba doktorantuuri tasemel intensiivistada sidet teaduse ja teiste ühiskondlikult tähtsate (ettevõtlus, poliitika, meedia) valdkondade vahel, mis on kõik teadusmahuka riigi eelduseks.
Tulevikuperspektiivis võidab nii riik, mida edendavad teadusdoktorid, kui ka teadusdoktorid, kelle esialgset madalat sissetulekut kompenseeritakse suurepäraste ja mitmekesiste karjääriväljavaadetega.

Süstemaatiline teaduse integreerimine riigi tähtsatesse valdkondadesse on ilmselt üks kõige perspektiivsemaid ja samas ka kõige keerulisemaid tegevusi. See on ilmselt aga ainus tegevus, mis viib teadmusmahuka majanduseni. Strateegiliselt saab teaduse integreerimist väga erinevalt suunata. Kui mõned Eesti ülikoolid ja ettevõtted soovitavad suurendada rakendusuuringute osakaalu ja keskenduda „tööstusdoktorantidele“, siis paljud tippteadlased arvavad, et ettevõtlus ja innovatsioon sünnivad tipptasemel fundamentaalteaduse baasil.

Kahjuks Eesti riigis on innovatsioon, teadus ja haridus reaalselt tihti lahus ning vajatakse konkreetseid riigipoolseid samme kommunikatsiooni arendamiseks erinevate huvigruppide vahel.

Doktorantuuri tasemel võiks näiteks selleks olla valikpraktikumid nt ettevõtetes, teadus- ja arenduskeskustes, ministeeriumides ja teistes asutustes, kuhu tahaksime teadusmõtlemist ja -lähenemist integreerida. Samuti võiks mõelda klastrite, inkubaatorite ja seltside moodustamisele, kuhu kuuluvad sarnaste huvidega ettevõtjad, poliitikud ja teadlased ning ühisüritustele, kus lisaks teadlastele oleksid diskussiooni kaasatud ka teiste huvigruppide esindajad.

Mida hakkame Arvamusfestivali diskussioonis arutama?

  1. Doktorantide roll teaduses, majanduses ning ühiskonnas (sh ülikooliväline rakendamine, teadlase kuvandi parandamine).
  2. Kuidas peaks välja nägema ideaalne doktoriprogramm? (sh doktorantide arv, oskused, palk/stipendium, uued õppeained, praktikumid ettevõtetes, koostöö, välislähetused).
  3. Kuidas parandada doktorantide ja noorteadlaste tulevikuväljavaateid (näiteks projektipõhisuse proportsioon, tenuuri reguleerimine, alternatiivsed karjäärivõimalused).

KBFI tõstab kõige põlevamad doktorihariduse ja noorteadlastega seotud küsimused avalikule arutelule Arvamusfestivali Teadusalal ning kutsub arutlusele ettevõtete, ülikoolide, poliitikute ja ka laiema publiku esindajaid, et jõuda ühise arusaamiseni ning pakkuda lahendusi.

Arvamusfestivali diskussioon pealkirjaga "The pain and glory of the PhD degree: do you and does society need it?" ehk doktorikraadi ilu ja valu toimub laupäeval, 12. augustil kell 14:00-15:30 Paide Vallimäel.

Arutlevad KBFI juhtivteadur ja Teaduste Akadeemia uurija-professor dr Anne Kahru, TTÜ professor Erkki Truve, OÜ Rantelon arendusdirektor prof Andres Taklaja, Tartu tervishoiu kõrgkooli rektor ja poliitik dr Ulla Preeden. Arutelu korraldab KBFI teadur dr Olesja Bondarenko ning modereerib dr Martin Aher.

Toimetaja: Marju Himma



Antarktise rannikuvete bakterid peitsid viiruste eellaste saladust

Viirused on kummalised tegelased. Elusolendeiks neid enamasti ei peeta, ja kust nad pärit on, ei teata. Nüüd on Antarktise ranniku lähistelt väikestelt saartelt saadud arvatavasti üsna oluline viide viiruste võimalikule tekkeloole.

Lida Ajeri koobas.Lida Ajeri koobas.
Nüüdisinimesed jõudsid Kagu-Aasiasse arvatust tuhandeid aastaid varem

"Ta nimetas seda kohta Lida Ajeriks. Kõlab meeldejäävalt, eks pole? Kuid kohalikus keeles tähendab see "vesikeelt". Tead, kui paljusid koopaid nad seal niimoodi nimetavad?" küsis Macquarie ülikooli paleontoloog Kira Westaway retooriliselt. Mõnikord tähendab suurte loodusteadlaste jälgedes käimine sõna otseses mõttes päevade kaupa džunglites trampimist. Teisalt aitab see lahendada aeg-ajalt enam kui 120 aasta vanuseid mõistatusi.

Isegi ateistid peavad oma kaasmõtlejaid usklikest amoraalsemateks

Ateistid on ebamoraalsed ja neid ei saa usaldada. Nii arvavad 13 eriilmelises ühiskonnas tehtud uuringu põhjal isegi ateistid ise. Tulemused viitavad, et ateistide suhtes tuntavad eelarvamused on paljudes maailma riikides sügavalt ühiskonda juurdunud.

Lapsed vajavad uue keele omandamiseks emakeelega sarnast suhtluskogemust, kinnitavad spetsialistid. Mida varem alustada, seda paremad tulemused saavutatakse, kinnitavad nad.Lapsed vajavad uue keele omandamiseks emakeelega sarnast suhtluskogemust, kinnitavad spetsialistid. Mida varem alustada, seda paremad tulemused saavutatakse, kinnitavad nad.
Uued soovitused: laste ekraaniaja piiramisest enam ei piisa

Sõpradega suhtlemine algab hommikul veel enne kui voodist tõustud ning lõppeb viimase asjana kui nutitelefon pannakse öökapile või padja alla. Nende kahe hetke vahele jääb terve hulk väga mitmekülgseid suhtlemise, aga ka üksiolemise viise internetis. Nii võiks võtta kokku laste meediauurija Sonia Livingstone'i ja tema kolleegi Alicia Blum-Rossi viimase uuringu tulemused ja soovitused.

600 eesti eaka veri aitab arendada vananemist pidurdavat ravimit

Meie veres on biomarkerid, mis annavad viis või isegi kümme aastat varem märku organismi vananemisest, n-ö suremisprotsessi algusest. Mis oleks, kui suudaksime seda protsessi edasi lükata ehk pidurdada vananemist? Me ei tea, mis siis täpselt oleks, küll aga on USA idufirma liikunud Eesti Geenivaramu teadlaste abiga sammu sellele lähemale.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.