ERR Novaator usutles Tarmo Soomeret Tehnikaülikooli Ragnar Nurkse instituudis ilmsiks tulnud OpenGovIntelligence skandaali osas. Pikemat analüüsi sellele skandaalile teed sillutanud süsteemsetest vigadest saab vaadata pühapäeva õhtul saatest "Aktuaalne kaamera. Nädal". 

Mis mõju võib olla euroraha väärkasutamise skandaalil Eesti teadusele?

Kindlasti on nende skandaalide kaudu vähendanud inimeste ja ühiskonna kui terviku usaldust teaduse vastu. Usaldus teaduse vastu on olnud ajalooliselt äärmiselt kõrge, kuskil 80–90 protsenti inimestest arvab, et nad usaldavad teadust või teadlasi. 

Seetõttu oleks küll äärmiselt tore, kui teadlased ajaksid oma asju vastavalt reeglitele ja ka nii, et loomingulise sõnakasutamise puhul ei tekiks võimalust, et nad mingeid tingimusi rikuvad.

Aga kui see probleem on püsti, siis head skandaali ei tohi lasta raisku minna. Kindlasti on selle taga praegu mitu puudust meie rahastamissüsteemis tervikuna, sellised puudused, mida võiks pidada süsteemseteks või struktuurseteks. Parim, mida me sellest skandaalist võiksime õppida, teada saada või rakendada, on mõista, kus on süsteemsed puudused ja asuda neid tasapisi kõrvaldama.

Aga mis need süsteemsed puudused siis on? Palju on räägitud teadusrahastuse puudustest, aga praegune käib ju kontrollisüsteemi vajakajäämiste ümber. 

Süsteemne puudus on see, et me kasutame sõnu natuke erinevates tähendustes. Sõna euroraha käib väga laia rahaliste vahendite spektri kohta. See algab põllumajanduse pindalatoetustest ja lõppeb teaduse tippkeskuse rahaga. 

Need rahad, mille üle praegu skandaal püsti on, tulevad Euroopa Komisjonist. Aga need rahad ei ole pindalatoetuse moodi. See raha on võidetud väga tugevas konkurentsis, kus umbes kümnest-viieteistkümnest üks võidab. 

Selleks, et võita raha sellest allikast, peab demonstreerima väga head taset juba enne. Peab olema väga vinge toode, mis pakub huvi Euroopale tervikuna ja siis tuleb see raha. Nii et see ei ole toetus, millegi lihtsa tegemiseks. See on pigem suure turniiri auhinnaraha, millega loomulikult kaasnevad teatavad tingimused. 

Sõimusõnaks või moesõnaks sai selles skandaalis tööajatabel. Kas tööajatabel on hea viis mõõtmaks teadlaste tööd?

Teadlase tööpanuse mõõtmine on äärmiselt keeruline. Aga ka europrojektide tüüpe on väga erinevaid. Mõnes neis on tööajatabelid 100-protsendiliselt kohustuslikud ja mõnes neist ei ole. Kui räägime konkreetsetest projektidest ja nendest võimalikest rikkumistest, siis on päris hämmastav, et üle kahe nädala kestnud skandaali jooksul ei ole kumbki pool toonud välja, mis tingimusi peaks konkreetse projekti raha kasutamine järgima.

Need tingimused on üheselt formuleeritud iga projekti või projektitüübi jaoks. See on umbes 300 lehekülge dokumenti, mis on täiesti mõistlik maht lugemiseks nii ajakirjanikele kui ka teadusadministraatoritele. Ja seal on paaril leheküljel kirjeldatud, kuidas täpselt tuleb selle projekti käiku ja tulemusi dokumenteerida. 

Soovimata vähimalgi määral kaitsta susserdavaid kolleege, tahaksin ma siiski juhtida tähelepanu sellele, et kui räägime rikkumisest, siis me räägime eeskirjade rikkumisest. Tööajatabelite nõue ei ole üldine, veel vähem üleüldine. Mõnes projektis on see kohustuslik, mõnes projektis soovituslik ja mõnes projektis ei ole seda üldse vaja.

Aga kas meil oleks mingit tõhusamat viisi, kuidas kontrollida teadlaste tööd?

Reegleid on saanud liiga palju ja eks meil on ikka olnud see komme Eestis, et püüame olla paavstilikumad kui paavst ise. See, et rahastaja annab raha koos teatavate tingimustega, on loogiline. 

Me elame maailmas, kus on terve portsjon seadusi. On selge, et Eestis rakenduvad kõigepealt Eesti seadused. Kui jutt on Euroopa Komisjonist tulevast rahast, siis rakenduvad selle projekti ja tüübi kohta käivad seadused, siis on veel ülikoolide ja teadusasutuste regulatsioonid. Kui me räägime rikkumisest või susserdamisest, siis mu mõte on see, et me peaksime lahti võtma need regulatsioonid ja nendest alustama. 

Kus on viga – süsteemis või selles, kuidas selle süsteemi sees toimiti ehk kas vastutavad süsteemi loojad või selles toimijad? Mida teisiti saaks teha?

Üks hea külg on sellel skandaalil ju ka. See skandaal ei oleks olnud võimalik 3–5 aastat tagasi, kui ühiskonnal oli üsna ükskõik, mida teadlased teevad või kuidas nad täpselt teadusele antud raha kasutavad. Terve teadlaskond kogukonnana on võtnud hoogu, et minna ühiskonna äärealalt, oma elevandiluust tornist, ühiskonna keskele. 

Aga on ära unustatud, et ühiskond kasutab sõnu veidi teises tähenduses kui seda teaduses kasutatakse. See liikumine ühiskonnaelu keskele on toonud kaasa ka asjaolu, et teadussüsteemi ja teadusraha kasutamist vaadatakse mitte ainult teadlaskonnas välja kujunenud sõnade ja meetoditega, vaid nende sõnade ja meetoditega, mida kasutatakse ühiskonna teistes osades. Selle pisiasja on teadlaskond ära unustanud. 

Aga taoline sõnakasutuse erinevus on massiivne. Ja sõnad nagu korruptsioon, rikkumine, susserdamine, skeemitamine on saanud teadusmaastikku iseloomustavateks sõnadeks. See viitab asjaolule, et kuskil on süsteemsed väga olulised vead. 

Me ei adu neid praegu, aga tõenäoliselt tulevad nad tasapisi diskussioonis välja ja ma kutsuksingi teadlaskonda üles arutama, millised on süsteemsed vead. Kas me teeme natuke rohkem või vähem tööajatabeleid, kas me natuke vähem või rohkem esitame tootekirjeldusi oma teadustulemuste kohta – sellel ei ole suurt vahet. Küsimus on hoopis muus. 

Kui Eesti on esikümnes või -kahekümnes oma hariduse poolest, siis võimekuses luua ja hoida talente oleme päris tagaotsas, kohal 110–120. See näitab, et süsteemis on oluline puudujääk: me ei suuda hoida siin talente, ka teadustalente. Juba see ütleb, et struktuuris on süsteemsed puudused. 

See ei ole mitte teadusmaastiku probleem või küsimus teadusele või see, et teadlased tahavad hästi elada. See on Eesti kui terviku konkurentsivõime alussamba küsimus. 

Äkki tuleb see probleem kaasa meie ajaloopärandist, nõukogude ajast, teisest väärtusruumist.

Kindlasti. Järgmised sõnad võivad tunduda sildistamisena ja on seda ka nii mõeldud. Ka Ida- ja Lääne-Saksamaa ühinemisest näeme, et veel täna eristame ida-sakslast lääne-sakslasest. 

Me tuleme nõukogude ühiskonnast, kus oli auasi riiki petta. Ja me kirjutasime siis läänelikud seadused, ilma endale aru andmata, et neid seadusi ei ole võimalik täita ilma, viisakalt öeldes, skeemitamiseta.

Me peaksime vaatama mõlemat külge. Me peaksime vaatama väga heade sotsiaalteadlastena, kuidas inimesed mõtlevad, mis on nende väärtushinnangud, mida nad peavad prioriteetideks suhetes teadusmaastikku, rahastamisse ja riiki. Ja millised on siis need reeglid, mida on riik ette kirjutanud. 

Kas see skandaal võib olla üks näide sellest samast väärtusruumide põrkumisest, kus noor inimene, kelle väärtused olid ühed põrkus süsteemiga, milles olid jätkuvalt need teised väärtused?

Ka eri riikides on erinevad väärtussüsteemid. Et seda näha, ei ole vaja kaugele minna – 210 kilomeetri taga algab teine väärtusruum. Kolmas väärtusruum on Kesk-Aasia, neljas väärtusruum on Kagu-Aasia ja mitte üks väärtusruum, vaid väga erinev eri riikides. Rääkimata Põhja-Aafrikast ja Lõuna-Aafrikast. 

Meie väärtusruum ei ole mitte midagi erilist ja ei tohigi olla mitte midagi erilist. Aga struktuurne puudujääk on seal, et me ei ole endale selgeks teinud, milline on meie väärtusruum. 

Ka siin paneksin tähele erinevat sõnade kasutust erinevates keeleruumides. Kui saksa Wissenschaft [saksa keeles teadus – toim] hõlmab endas kõiki teadusi, ka sotsiaal- ja humanitaarteadusi, siis inglise science tähendab reaalteadusi ning sotsiaal- ja humanitaarteadused ei kuulu sinna teaduse alla. 

Meie nihe ühest keeleruumist teise keeleruumi on juba esile kutsunud teatavad mullistused meie arusaamises. Ka sellest, mis on väärtused ja mis on teaduse väärtused. 

Meil on probleem. Meie probleem on selles, et me ei ole oma teadlaste kaudu suutnud iseloomustada meie väärtusruumi, selle toimimist ja suhestumist teiste riikide väärtusruumiga, eriti nende riikide väärtusruumiga, mida me kadestame. 

Kui me seda ei lahenda, on meil suured probleemid maailmas konkurentsivõimega. 

Mul on muidugi tehnikaülikoolis töötava teadlasena kahju, et see skandaal nimelt tehnikaülikooli puudutab. Ja väga tugevasti puudutab ja kisub selle mainet paraku kiiresti alla. Aga kui teadusmaastik on tunnistatud parketikõlbulikuks ühiskonna ülejäänud osade jaoks, siis ei saa teadus jätkata omaette kategooriates ja teistest ühiskonna osadest sõltumatu toimimisega. 

Oli ainult aja ja koha küsimus, millal taoline skandaal tekib ja ilmneb ühiskonna terav tähelepanu selle vastu, kuidas teadlased oma aega kasutavad, kuidas oma tööd dokumenteerivad ja kuidas oma kasulikkust ühiskonnale selgitavad. See jääb ühiskonna terava tähelepanu alla.