AK Nädal analüüsis euroraha väärkasutamisele teed sillutavaid vigu süsteemis ({{commentsTotal}})

Foto: Postimees/Scanpix

Kahe nädala eest avalikuks tulnud Tallinna Tehnikaülikooli euroraha väidetav väärkasutamine vallandas skandaali, mis on teadlaskonda pannud tuliselt arvamusi vahetama. "Aktuaalne kaamera. Nädal" uuris, kus on aga selle skandaali süsteemi sisse kirjutatud vead ning mida annaks teha teisiti.

Sellel nädalal algatas haridus- ja teadusministeerium Tallinna Tehnikaülikooli Ragnar Nurkse instituudi rahastamissegaduse suhtes järelevalvemenetluse.

Paar päeva varem oli tehnikaülikooli uurimiskomisjon tuvastanud, et selle projekti juures rikuti ülikooli sisereegleid, kuid ei leitud alust kuriteokahtluse esitamiseks. Kõik vajab edasist uurimist. 

Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere on üllatunud, et kaks nädalat väldanud skandaali jooksul ei ole keegi võtnud vaevaks üles otsida iga europrojektiga kaasas käivat juhendit ehk mudel grandilepingut.

Otsisime selle dokumendi üles. Selles, 830-leheküljelises dokumendis on üsna detailselt kirjeldatud ka seda, kuidas tuleb tehtud tööst aru anda. 171. leheküljel on kirjas, projektis osalevate teadlaste töötunde peab tõesti dokumenteerima, kuid erakorraliselt projekti juures töötavate inimeste kohta pole tööajatabeleid tarvis, ehkki peab näitama nende tööpanust projekti juures. Kui täpselt seda kõike järgiti, selgitavadki nüüd edasised uurimised. 

Tervikuna võib sellistel skandaalidel olla mõju Eesti teadusele, kuid milline see mõju on?

"Kindlasti on nende skandaalide kaudu vähendatud inimeste ja ühiskonna kui terviku usaldust teaduse vastu," märkis Tarmo Soomere. Tallinna Ülikooli rektor Tiit Land on aga seisukohal, et pikaajaliselt ei ole sellel skandaalil mõju Eesti siseselt ega ka Euroopa kontekstis. "Eesti sees, vaatamata sellisele praegu turbulentsele ja süüdistavale hoiakule, ei ole sellel pikaajalist mõju."

Teadusraha taotlemine Euroopast on projektipõhine ning tunnustatud ja tulemuslik teadus on Euroopas konkurentsivõimeline ja edukas, leiab Tiit Land ning seetõttu pole tema hinnangu tõenäoliselt sellel ka pikemaajalist mõju Eestile Euroopast. 

Tehnikaülikooli endine rektor Andres Keevallik on aga teisel arvamusel. 

"Siin ei ole kahtlust, et Eesti teaduse mainele, Tehnikaülikooli mainele ja võimalik, et ka teiste ülikoolide mainele on tekitatud korvamatut kahju," sedastab Keevallik. 

Mida tema praeguse rektori Jaak Aaviksoo asemel oleks teinud? "Mina oleksin igal juhul tunnistanud oma vigu. Esiteks. Ja teiseks oleksin võtnud kontakti selle konkreetse instituudi juhiga. Tõenäoliselt oleksin ta mõneks ajaks tagandanud sellest ametist, vähemalt esialgse uurimise faasis, ja oleks teinud kõik, et tõde jalule seada juba pool aastat tagasi."

Parketikõlbulik teadus

Tarmo Soomere läheneb kogu skandaalile aga laiema vaatega: viie aasta eest poleks teadusrahaga skeemitamine avalikkusele huvi pakkunud, kuid praegu pakub. Seda põhjusel, et teadus ja teadlaskond on ühiskonna perifeersetelt aladelt liikunud keskmesse, muutunud n-ö parketikõlbulikuks. See, iseenesest on Soomere sõnul tervitatav, kuid nõuab ka teadlastel suuremat vastutust oma tegude eest. 

"Sõnad nagu korruptsioon, rikkumine, susserdamine, skeemitamine on saanud teadusmaastikku iseloomustavateks sõnadeks. See viitab asjaolule, et kuskil on süsteemsed väga olulised vead.

Mida muuta?

Tööajatabelite fiktiivsest täitmisest alguse saanud skandaali tulemusena on teadlased üha enam hakanud rääkima süsteemsest veast, mis varem või hiljem ükskõik millises ülikoolis võinuks ilmsiks tulla. Tööajatabel mõõdab tööaega, kuid mitte töö sisu. 

"Loomulikult asi saab ju alguse süsteemist," märgib Tiit Land. "Siin on raske öelda, kas viga on süsteemis või ärakasutamises. Igat süsteemi on võimalik ära kasutada. Küll aga me, ma arvan teadlased kõik on ühel nõul, et see süsteem on kohmakas, sest kui teadlaste eesmärk on teha oma sisutööd, mitte administreerimistööd."

Kui Land saaks midagi muuta Euroopa tasandil, siis üritaks ta süsteemi teha tõhusamaks nii, et administreerimise peale kuluks vähem ja ühest teadusele ette nähtud eurost saaks teadlane maksimaalselt teha sisulist, mitte administratiivset tööd. 

Tartu Ülikooli grandikeskuse juhataja Taivo Raud leiab, et skeemitamiste tõenäosust ja vajadust vähendaks see, kui ülikoolidel oleks stabiilsem teadusrahastus ehk baasrahastuse osa kogu teaduseelarvest oleks suurem. Tartu Ülikooli näite varal tuleb suurem osa teadusrahast projektidest. Iga projekt tähendab paberitööd, aruandlust, kontrolli. See, omakorda, loob palju halle alasid, kus on ussiauke nn loominguliseks raamatupidamiseks. 

Baasrahastust tähendaks seda, et teadlaste tööpanust hinnataks töö tulemuste alusel. "Need on näiteks teaduspublikatsioonid, teadusmonograafiad, patendid, patenditaotlused, ettevõtluslepingute maht, välisrahastuse maht, kaitstud doktorikraadid," loetleb Raud. "Tööajatabelite nõue ei ole üldine, veel vähem üleüldine. Mõnes projektis on see kohustuslik, mõnes projektis soovituslik ja mõnes projektis ei ole seda üldse vaja," selgitab Tarmo Soomere, viidates asjaolule, et ka praegu on Euroopast tulnud projektirahale aruandluseks teisigi viise peale tööajatabelite.

Taivo Raud näeb projektipõhise teadusrahastuse riske kõikides erinevates rahastusmeetmetes. "Süsteem on keeruline, aga süsteemi keerukus kindlasti ei õigusta valeandmete esitamist või ei õigusta pettust, et see on nagu väga selge."  

Nurkse instituudi juhtum võib Euroopa Komisjoni poolt tuua täiendavaid auditeid, aga tõenäoliselt Euroopa Komisjon keskendub siiski järelkontrollides projektidele, mis on oluliselt suuremad ning kus ka probleemid võivad olla oluliselt suuremad. 

Aga see pole pelgalt süsteemi küsimus, vaid ka erinevate väärtusruumide põrkumine. Tehnikaülikoooli doktorant, kes fiktiivsete tööajatabelite probleemi avalikkuse ette tõi oli ameeriklane, kes tuli teistsugusest väärtusruumist.

"Me tuleme nõukogude ühiskonnast, kus oli auasi riiki petta. Ja siis me kirjutasime läänelikud seadused, ilma endale aru andmata, et neid seadusi ei ole võimalik täita ilma, viisakalt öeldes, skeemitamiseta," arutleb Soomere ja jätkab, et soovimata vähimalgi määral kaitsta susserdavaid kolleege tahab ta juhtida tähelepanu sellele, et rikuti ennekõike eeskirju. 

Ülikoolide autonoomia ja ministeeriumi järelvalve

Ülikoolid teevad siiski pidevalt järelkontrolli projektide täitmisele. Kuid seda, et ministeerium asub tegema järelevalvemenetlust ülikoolile, võib tõlgendada ka kui sekkumist ülikooli autonoomiasse.   

Haridus- ja teadusminister Mailis Reps siiski leiab, et tegu pole autonoomiasse sekkumisega. "Antud juhul ei ole, sest me loomulikult arvestame kõiki analüüse, mida ülikool ise teeb. Me ei nõua ülikoolilt otseselt mingit teatud juhtimisotsuste ümbertegemist. Vastupidi, me vaatame üle need otsused, mida üliool oma täielikus autonoomias on teinud, kas nad vastavad nendele nõuetele, mida siis projektidest oodatakse," selgitab Reps. 

Reps toonitab, et ülikoolid on vabad tegema valikuid teadustöös ja -teemades ning ennekõike seisneb autonoomia ja akadeemiline vabadus just selles. Samas on oluline, et maksumaksja, ükskõik kas Eesti või Euroopa oma, teaks, millele ja kui reeglite kohaselt on tema raha kasutatud. 

Varsti tulevad rektorivalimised

Üks tahk, mida kogu Nurkse instituudi skandaali puhul on vähem arutatud on Tallinna Tehnikaülikooli sisepinged. 

Õige pea seisavad eest Tehnikaülikooli rektori valimised. Mida on oodata edasisest asjade käigust? Endise rektori ning praeguse rektori vastasleeri esindaja Andres Keevalliku sõnul näitab aeg. 

Tavaliselt on aasta lõpus, detsembris seatakse üles rektori kandidaadid. Seejärel algaksid arutelud, et päädida märtsikuus valimistega. Rektori valib uus nõukogu, mis varem kandis kuratooriumi nime. Nõukokku kuulub 11 liiget ning praegu käib selle kogu valimine. Viis liiget valitakse ülikoolist, ühe määrab Eesti Teaduste Akadeemia ja viis määrab valitsus. "Need inimesed on need, kes otsustavad järgmise rektori," märgib Keevallik. 

Ühtlasi tähendab see, et kui nõukokku valitakse näiteks ühe rektorikandidaadi suhtes väga lojaalsed inimesed, siis võib see ühtlasi garanteerida just selle kandidaadi valituks osutumise. 

"Kõik sõltub nüüd ülikooli nõukogust, aga sõltub ka ülikooli senatist. Senatil on nimelt õigus ⅔ häälteenamusega panna veto nõukogu otsusele," selgitab Keevallik. 

Senatisse kuulub 26 liiget, kellest rektor määrab 10. Seegi tähendab, et ka rektori tagasikutsumine võib ebaõnnestuda, kui need määratud 10 liiget peaksid olema väga lojaalsed ametis olevale rektorile. "Kõik sõltub nendest inimestest, kes asuvad nüüd septembris tööle meie uude senatisse ja nõukokku."

Augusti viimastel päevadel tegid Tehnikaülikooli vilistlased ja staažikad teadlased ühisavalduse, milles nõudsid rektori tagasiastumist.

Aaviksoo vastas sellele, et ei kavatse ametist tagasi astuda, v.a juhul, kui talle või ülikoolile esitatakse uurimise käigus kuriteo kahtlustus. Kõlas ka kriitika, et tagasiastumist nõudnute hulgas polnud nooremaid teadlasi ja õppejõude. Sellele vastas Keevallik, et staažikamad teadlased ja vilistlased ei taha tõmmata noori praegusesse konflikti. 

Kogu skandaalil on palju tahke, palju võimalikke järelmõjusid ning palju süsteemseid juurprobleeme. Ühes on aga kõik asjaosalised ühel meelel: enamik teadlasi tegutseb ikkagi ausalt ning ühe eksimust ei peaks panema süüks kõigile. Head skandaali ei tasu raisku lasta, nendib Tarmo Soomere, ning parim, mida sellest skandaalist õppida saab on mõista, kus on süsteemis puudused ja neid siis kõrvaldama asuda. 

Toimetaja: Marju Himma



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: