Rootsi on statistika kohaselt üks Euroopa ilmalikumaid riike, samas multireligioosseim. Mõistmaks järeldust, millele Thurfjell jõudis, on vaja teada Skandinaaviamaade, iseäranis Rootsi ajaloolist tausta, milles riik oli religiooniinstitutsioonidega väga tihedalt seotud. 

"Rootsil oli oma kirik, aga võib ka öelda, et Rootsi oligi kirik, sest 17. sajandi riiklik luteri kirik kuni üsna tänapäevani täitis paljusid, praegu riigi hallatavaid ülesandeid: korraldas kohtumõistmist, tervishoidu, maaomandit, haridust ja ülikoole."

Sedavõrd suur kiriku roll kujundas päris suure osa juriidilisest raamistikust kodanike jaoks. 17. sajandil ei olnud veel rahvusriike ning riiki ühendas pigem luterlik või laiemalt kristlik identiteet. See väljendus näiteks selles, et ristimine, armulaual käimine ning katekismuse tundmine oli kohustuslik. Viimast käidi eraldi kodudes kontrollimas. 

"See oli tugev religioosne režiim, mis tähendas, et rootslaseks olemine oli lahutamatu luterlaseks olemisest."

Riigi ja kiriku järk-järguline eraldumine algas 19. sajandi keskpaigas: alates 1860ndatest aastatest tuli välja mõni uus seadus, mis eraldas kirikut riigist. Nii kaotas kirik oma rolli kohtuvõimus, tervishoius, hariduses jt valdkondades. "Ja see on muutnud Rootsi riigi praeguseks üheks ilmalikumaks riigiks Euroopas."

Kirikus käib 1,2 protsenti elanikkonnast

Thurfjell tõi välja, et mõne rahvaküsitluse põhjal ütleb 72 protsenti, et religioonil ei ole nende elus mitte mingit rolli. Mõne teise küsitluse kohaselt 85 protsenti leiab, et religioonil ei ole mõju nende igapäevaelule. 15-20 protsenti Rootsi elanikest usub Jumala olemasolusse. Pühapäeviti käib kirikus 1,2 protsenti elanikkonnast. 

"Võib öelda, et Rootsi on väga ilmalik riik, kuid võib ka öelda, et asjad ei ole päris nii."

"Mis on see, mida inimesed eitavad, kui nad eitavad religiooni?" küsis Thurfjell, kelle sõnul seostavad inimesed sõna religioon sageli selle sama ajaloolise seosega luteri kirikust, sellega, mida Thurfjell nimetas religioosseks režiimiks. 

Sestap peaks tänapäeval taolisi küsitlusi tehes võtma kindlasti arvesse seda, mida inimesed religioosseks või mitte-religioosseks peavad. 

Thurfjell toob näite, et kui küsida, kas nad usuvad Jumala olemasollu, siis vastab sellele jaatavalt viiendik, kui küsida, kas usute Jumalasse, vastab sellesse jaatavalt 40 protsenti. Kui lisada sellele näiteks need inimesed, kes vastavad jaatavalt "kõrgema jõu" olemasolu kohta küsivale küsimusele, võib see näitaja Thurfjelli sõnul olla ka 60 protsenti. 

Rootslased, needsamad ilmalikud rootslased, tähistavad kirikupühi, näiteks ülestõusmispühi ning 70 protsenti maksab ka kirikumaksu. "Ühtäkki polegi Rootsi nii ilmalik, nagu esmapilgul näib," sedastas Thurfjell, kelle sõnul on religioossust vaja tõlgendad mitmekülgsemalt kui seda tavapäraselt tehakse. 

Moslem või "moslem"?

See viib edasi moslemitest immigrantide juurde. Rootsi on lähiajaloos teinud läbi tohutu demograafilise muutuse. Alates 1970ndatest on moslemite osakaal ühiskonnas kasvanud 0 protsendist 8 protsendini. Peamiselt on need inimesed pärit Iraagist, Iraanist, Türgist ja Bosniast, viimastel aastatel ka Süüriast ja Afganistanist. Pew uuringukeskuse raporti kohaselt kasvab Rootsi moslemikogukond mõõduka immigratsiooni korral 2050. aastaks 20,5 protsendini. 

Thurfjell kasutab neile osutades sõna moslem jutumärkides: "moslem". Kui religioossed on need moslemid, küsib ta. 

Oma ettekandes tõi Thurfjell välja, et nende päritoluriikide lõikes on märgata tohutuid erinevusi. Näiteks küsimusele kas šariaat peaks olema ametlik seadus, vastab jaatavalt 15 protsenti Bosniast, 12 protsenti Türgist ning 74 protsenti Iraagist pärit moslemitest. See on väga suur erinevus. 

Kui küsida neilt, kas nad usuvad põrgu olemasollu, siis sellele vastab jaatavalt üle 80 protsendi moslemitest olenemata päritoluriigist. "Moslemid islamistlikest riikidest on oluliselt religioossemad kui on rootslased," võtab Thurfjell kokku, kuid lisab, et kõigi peamiste islamistlike sisseränderiikide puhul tuleb meeles pidada, et kõik need riigid olid totalitaarsete režiimide all. 

"Need on olnud ilmalikud juhid, mitte demokraatlikud, kuid ilmalikud. Seega pole neile sisserändajatele ilmalikkus midagi uut," märkis Thurfjell oma ettekandes. 

Thurfjelli sõnul on Rootsis küllaldaselt huvigruppe, kes kasutavad moslemite religioossust ära, et kirjeldada neid vaenulikuna just religioossuse pärast. 

Oma hiljutises uuringus on Thurfjell koos oma kolleegidega teinud veebiküsitlusi, posti teel küsitlusi ning fookusgrupi intervjuusid. Kuna uuringud on rootsikeelsed, tähendab see, et uurimisalused on kohanenud Rootsi ühiskonnaga ning omandanud keele. 

Veebiküsitluse klasteranalüüsist tõusis esile neli tüüpi religioosseid inimesi:

• Ilmalikud post-kristlased, kelle perekonnataust ka kasvatus on kristlik, kuid kes praegu ei määratle end kristlastena;
• Kristlust järgivad kristlased, kelle taust on kristlik ning kes on ka aktiivsed oma religioossuse tunnistamisel;
• Ilmalikud post-moslemid;
• Islamit järgivad moslemid.

Järgnevast tabelist nähtub, et Islamit järgivad moslemid suhtuvad positiivselt kristlastesse, kuid see suhtumine pole sugugi vastastikune, sest vaid 16 protsenti kristlastest suhtub positiivselt moslemitesse, samas kui moslemitest suhtub positiivselt kristlastesse 49 protsenti. 

Thurfjell rõhutas siinkohal, et enamik Rootsi moslemitest immigrante ei ole tegelikult islami reegleid järgivad moslemid. 

Thurfjelli ja tema kolleegide uuringust ilmnes ka see, et kristlaste, ükskõik kas ilmalike või religioossete hulgas järgitakse väga paljusid kristlikke tavasid ning kombed ka siis, kui kirikus ei käida, siis Rootsi moslemite hulgas on islami tavade ning väärtuste järgimist oluliselt vähem. "Vähem kui kümme protsenti moslemitest nimetab end moslemiks ning ligikaudu kümme protsenti ütles, et teised näevad neid moslemitena. Seega on nad palju rohkem ilmalikud kui islamistlikud," võttis Thurfjell kokku. 

Kõigi nende tulemuste põhjal küsis Thurfjell, kas kategooria "moslemid" on kokku kukkumas? "Mis motiveerib rääkima "moslemitest" kui moslemitest?" Kas selle kategooria aluseks on perekondlik taust, religioosne kuuluvus ja šariaadi järgimine, või lihtsalt sotsioloogiline ja küsijast lähtuv kategooria, loetles Thurfjell. 

Perekondlik taust andmete põhjal ei tähenda, et inimene ise oleks moslem, seega see kategooria ei ole hea alus määratluseks. 

Kas määratluse aluseks võiks olla näiteks tavade järgimine? Thurfjelli uuringu kohaselt tähistab 97 protsenti "moslemitest" nii islamistlikke kui ka kristlikke pühi. 

Kas kogudusse kuulumine võiks määratleda moslemit? "Ka need, kes ise määratlesid end moslemitena ei kuulunud sageli kogudusse," märkis Thurfjell, põhjendades sellega, miks ka see kategooria "moslemi" määratlemiseks ei sobi. 

Thurfjell tõi välja veel mitu kategooriat, mis ei sobi "moslemi" määratlemiseks. Ainus, mida võiks kindlasti võimaldada määratleda inimest moslemina on usk koos enesemääratlusega. "Need, kes määratlesid end moslemina ning religioossena ehk peamiselt need, kes kuulusid 4. Klastrisse ehk määratlesid end islamit järgivate moslemitena."

Thurfjelli sõnul tuleks loobuda praegu kasutatavast mõistest "kultuuriline moslem", mis iseloomustab inimest, kes on moslemi perekonnast, kes tähistab islamistlikke pühi ning kes järgib islami tavasid. Selle asemel tuleks kasutada mõistet ilmalik moslem.

David Thurfjell pidas ettekande Tartus toimunud religiooniuuringute assotsiatsiooni konverentsil, millel tugineb ka siinne artikkel.  

Täispikkuses saab ettekannet vaadata alljärgnevast videost: